Tundub uskumatu! 30-aastane Eesti naine on elanud kaks aastat ilma rahata

Elsa Saks Foto: Kanal 2 / Radar

30-aastane Viimsis sündinud ja kasvanud Elsa Saks on infotehnoloog ja harrastussportlane, kes juba üle kahe aasta on elanud ilma rahata.

30-aastane Elsa Saks on Viimsis sündinud ja kasvanud naine. Suur huvi infotehnoloogia vastu viis ta tööle Eesti Posti.

Minu üks suurimaid tööülesandeid oli vastutada andmeedastuse eest eri süsteemide vahel. See polnud üldse rutiinne, ma armastasin seda tööd, mida ma tegin.

Aga mingil hetkel sai ikkagi tööst siiber?

Ma ei ütleks, et tööst sai siiber. Ma avastasin lihtsalt, et mul on tühjus hinges. Avastasin, et mida ma teen antud hetkel elus, siis ma ei saanud aru, kuidas see tegevus tühjust hinges täidab. Ma ei teadnud tegelikult, kuidas seda täita, aga otsustasin, et teen suure muutuse elus. 

2011. aasta septembris kui hing tahtis muutust, uuris Elsa sõbranna, kas Elsa sooviks temaga koos Austraaliasse minna.

Vastus oli väga-väga lihtne tulema. Läksin tööle ja ütlesin, et kahe kuu pärast lendan koos sõbrannaga Austraaliasse. Sealt hakkaski kõik pihta.

2011. aasta 4. detsembril lendas edukas IT-spetsialist ja suur harrastussportlane Elsa Eestist ära. Tagasi jõudis ta pärast 4 aastat ja 10 kuud kestnud seiklusi nüüd septembri lõpus. Aga tagasi jõudis hoopis teine inimene kui see Elsa, kes läks.

Ma töötasin baaris ja avastasin, et alkohol pole üldse hea keskkond. Töötasin ka vanglas, õpetasin aborigeenidele arvuti algõpet. Käisin tööl, teenisin raha ja kulutasin selle raha kohe ära. Kokku kaheksal erineval töökohal. 

Pärast kahte aastat jõudis Elsa oma rännakutega Taisse. Hinge taga ei olnud just ülemäära palju varandust ja ta oli dilemma ees.

Mul oli peaaegu täpne summa, et muretseda tagasipilet koju, jätkata reisimist või siis töötada välisriigis. Töötada ma ei soovinud. Mõned kuud enne Taimaad nägin ühte artiklit rahata reisimisest. Mäletan, et kui ma seda esimest korda nägin, siis mulle ei mahtunud see pähe, kuidas see üldse võimalik on. Lugesin artikli läbi ja esimene mõte, mis mulle pähe tuli, oli see, et kui ma seda üldse kunagi teeks, siis ei tohiks minu reisimine olla seotud kerjamisega. See oli minu reegel. Hakkasin otsima, kui palju inimesi rahata reisimist on harrastanud, kuidas nad on seda teinud, kuidas nad oma baasvajadused saavad täidetud - transport, söök, elukoht. Mida rohkem otsisin, seda rohkem küsimusi tuli. Mis tähendab, et mõne päeva pärast lõpetasin otsimise ja otsustasin proovida rahata reisimise omal nahal ära. 

Mul oli piiriületusteks sada dollarit. Ülejäänud asjade peale ma ei planeerinud kulutada.

Said sa sellega hakkama?

Jah, täiesti. 

Kui pikalt?

Ma olen reisinud heade inimeste toel kaks ja pool aastat. Aga reisi jooksul üldiselt olen juurde saanud (raha). Mõned inimesed on teinud annetusi - ma ei ole küsinud neid annetusi, aga neid on tehtud. 

Kaks ja pool aastat üksi ilma rahata, telefonita ringi rännata, kaaslaseks vaid jalgratas. Kuidas on võimalik nii ära elada?

Üks on see, et on positiivne mõtteviis. Panin palju rõhku sellele, et mul pole muremõtteid ja mul pole hirmu. Ma lihtsalt uskusin inimestesse ja uskusin keskkonda. See oligi kõik. 

Kui ma olen näiteks arenguriigis, ma näen selgelt välja nagu välismaalane, nagu oleksin jõukas, kes tuleb teisest kultuuriruumist. Ja nad arvavad, et mul on raha. Seda ma mõtlengi esimese sammuna, et ma pöördun nende poole, kas neil on võimalik mind mingil määral toetada selle reisi raames. Nende jaoks on see ootamatu, et mul pole raha. 

Selleks, et liikuda, kasutas Elsa alates Lõuna-Ameerikast omaenda jõudu ja jalgratast. 

Kesk-Ameerikas sõitsin läbi 6 riiki, Mehhiko, Ameerika ja Euroopas 7 riiki. Arvan, et kokku umbes 10 000 kilomeetrit, aga ma kaotasin rattakompuutri ära 9000 kilomeetri peal, nii et täpselt ei teagi. Keskmiselt sõitsin päevas 70 – 100 kilomeetrit, aga olenes ka maastiku reljeefist.

Elsast sai Mehhikos ka omamoodi kultusrattur. Ühel hommikul otsisid Elsa üles viis võhivõõrast, kes palusid võimalust temaga koos sõita. Saja kilomeetri pärast oli Elsal järelesõitjaid juba kolmekümne ringis. Kõik see oli nagu Forrest Gumpi filmis, kus inimesed leidsid elu mõtte kellegi eeskujul sportida.  

Elsa, sa jäid vahele, sul on telefon täitsa olemas.

Ma polegi öelnud, et mul telefoni pole. 

Aga ma ei saanud sulle helistada!

Muidugi ei saanud, mul pole ju telefoninumbrit. Vaata – no SIM. Mul ei olnud telefoni kaks aastat üldse. Nüüd märtsist on olemas ja see kingiti mulle. Otsisin tegelikult kaamerat, et reisil pilte teha. Üks sõbranna, kellel seisis see telefon sahtlis, ütles, et võta see ja saan pilte teha ning sõpradega e-kirju vahetada. Numbrit mul pole ja endiselt pole huvitatud. Netis käin külapoe juures – just täna avastasin, et poe juures on tasuta WiFi punkt. Kohvikute juures käin ka e-kirju lugemas.

Kui sa kõnnid linnas ringi, näed vaateakendel ahvatlusi. Kas tekib seee tunne, et tahaks?

Toiduga vahepeal on küll nii olnud. Aga siis küsin endalt, kas see on tervislik ja kas mul on seda ikka vaja. Aga asjadega – ei. Üldse ei ole mingit tõmmet enam ega iha. Ma ei soovi kuhugi kaubanduskeskusesse ka minna üldse.

Olen kohanud nii palju inimesi ja need, kellel on materiaalselt kõige vähem, need on need, kes kõige rohkem annavad. Nad annavad kasvõi viimase leivaviilu ära. Olen nii palju kohanud seda, et mida rohkem sul on, seda rohkem kardad kaotada.

Sellest, et mineviku-Elsa oli absoluutselt teistsugune inimene, ka üks kõnekas näide, mille ta avastas oma reisieelse mina kohta.

Kui ma koju tulin, siis avastasin, et mul oli enne reisi 111 paari sokke. Mõtlesin, et ma olen täiesti hulluks läinud juba.

Kuidas sa hakkad Eestis elama rahatu elustiiliga?

Praegu ma pole sõpru ja perekonda ammu näinud ja siis nemad toetavad mind natuke. Kui ma olen nende juures, siis on katus pea kohal ja toit on laual. Ma ei näe, et ma nii pikemat perioodi elama hakkan. Olen ju ainult kaks nädalat kodus olnud. 

Kuu aja pärast sõidab Elsa taas Ameerikasse, et seal alustada raamatut inimestest, keda ta on oma teel kohanud. Kusjuures, ta hakkab seda tegema ühe vanaproua juures, keda ta oma rännuteel kohtas ja kes teda sinna juba ka ootab. 

Kas sa vihkad raha?

Ei, üldse mitte! Mul on rahaga väga head suhted. Asi ei ole selles. Rahata reisimine on aidanud mul paika panna tegeliku põhjuse, miks ma nii reisinud olen. Et tutvuda heatahtlike inimestega. Inimesed on kaotanud usu. Ma näen nii palju inimesi, kes ei usu paremasse tulevikku, nad ei usu muutusesse. Olen selle usu reisimisega väga sügavale tasemele endas saanud. Nii et ma tõesti usun.