Meie bikiinifitnessi staar Evelin Ainomäe sai Ott Kiivikase käest sugeda

Anu Saagim
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Bikiinifitnessi staar Evelin Ainomäe hoogne blogi jätkub.

Foto: Erakogu

Jälle on käes nädalavahetus ja aeg vaadata tagasi selle nädala tegemistele. Kui tavaliselt on nädalavahetus see aeg, kus saan veidigi vabamalt võtta ja nautida seda, et iga minut ei ole planeeritud, siis viimasel ajal see nii ei ole.

Ka laupäevad ja pühapäevad on nüüd enamasti planeeritud minuti pealt ja nagu kõigil on ka minu ööpäevas vaid 24 tundi. Just nimelt vaid, sest pidevalt tunnen, et vajaksin lisatunde, et kõigega ühele poole jõuda.

Foto: Erakogu

Täna on laupäeva varahommik ja olen üleval juba ammu. Koostan oma nädalalõpu plaani, et kõik tehtud saaks.

Tegelikult on see kiire rütm ka tore – pole aega märgata, kui külm ja niiske väljas on ega selle üle ka kurta. Ilmateadet ma ei jälgi – nagunii ma seda muuta ei saa, ega oska rohkem päikest või soojemat õhku välja võluda. Milleks siis sellepärast stressata?

Foto: Erakogu

Aga nüüd siis minu tegemiste juurde.

Täna kahe nädala pärast on käes see päev, kus teen oma teise võistlushooaja avavõistluse. Eesti Meistrivõistlused on kohe ukse ees. Seega on aega jäänud väga vähe ja need viimased nädalad mööduvad märkamatult. Minu sportliku vormi saavutamine on seega kindlasti praegu üks olulisemaid teemasid. Aga nagu ikka – nii palju muud on vaja korda saata…

Foto: Erakogu

Esmaspäev algas tormiliselt.

Tavapäraselt on meil kontorikollektiiviga juba 8.30 koosolek. See tehtud, tormasin saate Hooaeg saate võtetele. Enne noppisin peale supermeikari ja armsa sõbranna Reet Härmati, kellega koos siis saates esinesime.

Seekord rääkisime meigitrendidest, meikimisest, suurepärasest Babori uuest meigikollektsioonist ja trendidest üldse. Reet katsetas minu peal tooteid ja tegelikult on see meikimise teema praegu minu jaoks isegi irooniline. Kuna iga minut on hetkel loetud, siis torman ringi tavaliselt täiesti ilma meigita.

Naisterahvas ja ilma meigita! See pole normaalne! Aga olulisi valikuid tehes tundub meigiteema mulle praegu teisejärgulisena. Ning õnneks on mind õnnistatud suhteliselt suurepärase näonahaga, seega suurt probleemi ma sellest ei tee. Aga mina laval ja mina tänaval ilmselt küll sama inimesena ei tundu. Aga mis siis sellest!

Foto: Erakogu

Mustamäel tegin ka taas ülitäpse kehakoostise mõõtmise.

Numbrid näitavad, et olen praktiliselt tippvormis. Rasvaprotsent väheneb ja kevadine lavavorm on peaaegu käes. Seega paari nädalaga saan seda veelgi parandada. Ja lihaseid on juurde tulnud. Minu toitumisspetsialist Margus Silbaum imestas selle üle väga ning küsis, et ta küll ei mõista, mida söön… Aga kas need numbrilised näitajad ka pildis kajastuvad? 

Foto: King of kings

Nädala keskel kohtusin taas oma treeneri Ott Kiivikasega, kes viimased kuud muudkui erinevaid medaleid ja tiitlikohti nopib ja seda üle maailma.

Me ei olnud taas mitu nädalat näinud ja käes oli ülevaatuse aeg. Kõlab nagu autodel. Tegelikult kutsume nii oma kohtumisi, mille jooksul treener terava pilguga mu üle vaatab.

Kohtusime Spartas. Ajasin selga bikiinid, kontsad alla ja jäin Otti ootama. Loomulikult lootsin kiitust – olin vahepeal hullult trenni teinud, toitumist jälginud ja elanud nii, nagu oskasin, et paremat vormi saavutada. Mida ütles aga Ott? Seda, et tal pole kunagi kahju kiita, aga mind ta küll kiita seekord ei kavatse. Isegi palja silmaga mind vaadates polevat midagi paranenud. Mitte ühtegi head sõna!!!

Võite ette kujutada, mis tunne mul oli. Pisaraid ma muidugi valama ei hakanud. Olen otsustanud, et bikiinifitnessis olen valmis valama vaid õnnepisaraid ja mingit muud hala ja nuttu ma endale ei luba.

Foto: Erakogu

Tegime Otiga ära poosid. Need on ülirasked.

Neid ei ole iseenesest palju: poseerimine eest, tagant ja mõlemalt küljelt. Pealtvaatajale tundub see nii lihtne ja loomulik. Tegelikult seisame tihti ebaloomulikes asendites. Pingutame lihaseid, tõmbame kõhu sisse ja peenikeseks nii palju kui jaksame, hoiame rinnakorvi õhku täis. Küljepoosis keerame kogu kehale veel peaaegu vindi peale ja seejuures naeratame loomulikult, sundimatult ja õnnelikult. No proovige ise, kui lihtne see on! Naer läbi pisarate oleks ilmselt sobilikum öelda.

Foto: Erakogu

Samal ajal on meil jalas 12-sentimeetrised kontsad ja isegi minul, igapäevasel kontsakandjal on kohati tunne, et kukun kohe pikali…

Selgituseks nii palju, et need poosid ei ole sellised pisut kummalised nalja või lõbu pärast, vaid selleks, et tekitada visuaalne parim mulje oma kehast – piitspeenike keskkoht, keha piisavalt lihastes ja proportsioonidele vastavad laiemad õlad. Ülestöötatud selg ja jalalihaste kontuurid. Ning loomulikult tagumik – ilus treenitud tuharalihas. 

Lihased on mul ilmselt tänu geenidele ja minu tugevale töötahtele head. Võib olla vägagi head. Kuid pean endiselt vähendama rasva, põletama pekki, et see lihaste ilu ka laval välja paistaks.

Poosid võetud ja vormipildid tehtud, näitasin Otile oma I-walki, no ja siis Oti nägu veidi leebus ja sellele ilmus isegi muie. Jumal tänatud!

Foto: Erakogu

Aga mis see I-walk on?

See on kõnd, millega võistlejad lavale tulevad. See on ainus moment, kus oled tähelepanu keskmes vaid sina. Aega selleks on vähe ning põhimõtteliselt saad kõndida lavale ning teha nii-öelda demonstratsioonkõnni. Aega selleks on heal juhul minut. Seega peab hetk olema kasutatud nii, et suudad haarata kohtunike ja ka publiku tähelepanu, et enda vastu huvi äratada. Hiljem kõrvuti kõigi võistlejatega seistes on see juba palju raskem. Oma kõndi pean veel ka lähinädalatel kindlasti lihvima.

Otiga leppisime kokku, et kohtume uuel nädalal taas. Eks annan endast kõik, et selleks ajaks parem välja näha. Kuid meil mõlemal on soov teha väga hea tulemus Eesti Meistrivõistlustel, peale mida saame teha uue plaani, kuidas arendada ennast veelgi paremaks detsembris toimuvaks MMiks.

Foto: Erakogu

Vormi saavutamine on üldse täppisteadus ja vahel on raske leida põhjust, miks keha muutumine justkui peatub.

Ega ma peale Otilt «peksa saamist» endaga kurjustanud. Kui tead, et ise oled teinud kõik, mis oled suutnud, siis ei saa ma ennast süüdistada. Teine asi, kui oleksin öösel šokolaadi muginud ja trennid tegemata jätnud. Võin vanduda, et nii ei olnud. Nüüd jääb loota, et mu keha kuuletub ja muutub veelgi. Ja vahel toimuvad need muutused mul hüpetena – järsku kukub paar kilo korraga nii, et seda on ka silmaga näha. Eks aeg näitab ja sellest juba järgmisel nädalal kindlasti ka kuulete.

Foto: Erakogu

Minu kaal

Vahel ma vihkan kaalu! Kaalu langetamine seisus, kus su rasvaprotsent on juba 15 ja lihasmass on kuidagi kogemata veelgi kasvanud, siis selle numbri vähendamine on niiiiiii keeruline. Ja kaal võib mul kõikuda mõne päeva lõikes palju, lausa mitu kilo. Riided jäävad küll kõik aina suuremaks ja kehast kinni haarates tunnen enamasti, et see on nagu kivi või tükk kvaliteetset liha. Eks näis, mis kaal siis kahe nädala pärast lõpuks on.

Foto: Erakogu

Toitumine

Minu toidulaud on suures osas endine. Juurviljad, puuviljad, täisteratooted ja taine liha. Nagu viimati kirjutasin, siis katsetan erinevaid roogasid kalkuni rinnalihaga. Ja see vaheldus on olnud vägagi nauditav.

Mõtlesin välja ka nn kaalujälgijate Caesari. Proovisin leida alternatiive selle salati tavapärasele kastmele. Tegin erinevaid katsetusi ning leidsin sobiva. Nimelt segasin kokku kastme kreeka jogurtist, Dijoni sinepist, palsamiäädikast ja peenestatud šalottsibulast. Valmis tavapärasest oluliselt madalama rasvasisaldusega, kuid vähemalt sama maitsev Caesari salat.

Oma toiduretsepte hakkan peatselt jagama ka linnuliha terviseblogis www.linnuliha.ee. Salati katsetasin ära ka pereringis – degusteerijateks minu noorem õde, tema mees ja ema-isa. Poeg mul kahjuks salateid veel ei armasta. Salat maitses kõigile ja nii-öelda pettis ka kõik ära. Jättis piisavalt rammusa mulje, kuid tegelikkuses sobib ideaalselt ka kaalujälgijale.

Foto: Erakogu

Trenn

Treenin ikka iga päev. Peale Otilt «peksasaamist» proovin trennis olla juba kell seitse hommikul, et teha rasvapõletus ehk kardiotreening. Õhtul naasen taas ja praegu pühendun intensiivselt rasva põletamisele. Lisaks hoian toonuses ka lihaseid, kuid samas ma väga suuri raskusi ja kurnavat jõusaalitreeningut praegu ei tee. Lihtsalt ei jaksa ka.

Kui lähen City Spa poole, siis vahel tundub isegi trennikott nii tapvalt raske. Ilmselt olen ka tööpäevast emotsionaalselt lihtsalt väsinud. Aga kui trenniriided seljas ja trenniga alustan, siis läheb see väsimus õnneks üle. Kuidas?

No mul on selleks omad trikid. Ma motiveerin ennast pidevalt ja trennikaaslastele teeb see palju nalja. Näiteks ühel päeval, kui lõpetasin tunni jooksulindil ja sealt maha astusin, särades nagu päike, siis trennisõber Peeter kommenteeris, et peale tundi jooksulindil nühkimist nii küll ei naeratata. Ütlesin, et kui seal tammusin, siis kujutasin ette, kuidas maailmameistriks tulen ja seepärast on mu suu kõrvuni veel praegugi. Piisavalt kreisi, aga tõsi. 

Siinkohal minu tervitused Peetrile! Ta on mitu korda palunud, et talle blogis tervitusi saadaksin. Loodetavasti saab ta need siit kätte ja rõõmustab. 

Eks see lähenev võistlus ikka kruvib mul pinget üles küll, sest ootused on kõrged. Nii minul, treener Ott Kiivikasel kui ka kõigil toetajatel, sõpradel ja klubikaaslastel. Tervitused «Hey Champion!», mis on saanud tavapäraseks, kui ma spordiklubisse sisenen, vajavad ju tõestust! Nii et pinge on suur. Ja ilmselt kasvab veelgi.

Ja kui aus olla, siis vahel on mul kõigest sellest täiesti kõrini ja olen lõpmatuseni väsinud. Eriti, kui positiivseid muutusi ei näe. Siis mõtlen, et miks kogu seda jama mulle vaja oli…

Foto: Erakogu

Sellel nädalal kogesin ka läbipõlemise momenti, kuid suutsin ennast siiski taas motiveerida ja endises rütmis jätkata.

Eks neid tõuse ja mõõnu ikka ette tuleb. Jah isegi minul, keda sageli peetakse üliinimeseks ja kutsutakse tough cookie, kellele võib mida iganes öelda ja kes eales ei heitu, kohku ega kurvasta. Nii see tegelikult ei ole ja mis toimub vahel selle ülirõõmsa, naeratava  ja energiast justkui pakatava inimese sees – ei näe kõrvaltvaataja kunagi. Seal võib peituda ka suur mure, väsimus või kurbus... Aga fassaad olgu ikka ja alati korras!

Anyway, mõtlesin pisut ja kogusin end ja ronin edasi oma unistuste mäetipu poole. Siinkohal minupoolne suur tunnustus nendele fitnessisportlastele, kes aastast aastasse selle pinge all elavad ja sellega ka edukalt toime tulevad. See ei ole lihtne. Taoline ala on vaid tugevatele! Respect!!!

Foto: Erakogu

Peale õige toitumise ja igapäevase trenni pean võistlusteks valmistuma ka muul moel

Juuksed, küüned, nahk ja bikiinid. Oh, ma peaaegu oleksin unustanud bikiinid!!! Need on õnneks olemas. Küll suhteliselt tagasihoidlikud võrreldes sellega, mida teistel näinud olen. Aga minu meelest ilusad ja peaksid mulle hästi sobima. Veidi aja pärast, kui lavakaal juba selgemaks saab, saan vaadata, kas neid on vaja ka kohendada. Ja kingad on mul juba kevadest olemas ning ma ei näe mingit põhjust hetkel uusi hankida.

Foto: Erakogu

Naha ettevalmistus on samuti käsil.

Nagu te teate, siis bikiinifitnessi võistlejad näevad laval välja viisakalt öeldes jumekad. Otse öeldes grillkanad. Milleks nii tume päevitus, mis muudab meid justkui hoopis teise rassi esindajaks? Jumekas nahatoon toob esile lihased, kontuurid, keha jooned. Samuti aitab varjata võimalikke nahadefekte. Et see aga piisavalt kena ja ühtlane nahal jääks, selleks on vaja varsti alustada naha koorimise protseduuridega, et eemaldada surnud naharakud ja tagada võimalikult ilus tulemus.

Kuna iga päev treenin saalis suhteliselt nappides riietes, siis kasutan ülihäid isepäevitavaid kreeme. Pean pidevalt oma päevitust kommenteerima trennikaaslastele, kes arvavad, et naasin just Saint-Tropezist.

Ja päevitussalonge külastan ka. 20-minutilise D Päike päevitusseansi ajal ma tavaliselt magan – see on mulle ülihea lõõgastusmoment. Kuna usaldan aparaadi valiku alati spetsialistile, siis ei põle ma iial ära. Saan hoopis kauni jume ja väga vajaliku lõõgastusmomendi.

Foto: Erakogu

Soovitus minu ealistele (37) päevitajatele

Lülitage aparaadil välja näolambid, ise katan näo ka rätikuga. Kuna näonahk on õhuke, siis väldin nii võimalike kortsude teket ja kuivust. Samuti ei teki nii inetuid pigmendilaike. Ja muide, sel nädalal avastasin sellise solaariumi Kristiine keskuse D Päike salongis, kus oli lisaks päevituslampidele ka nahal kollageeni tootmist stimuleerivad osakesed. Seega koos kauni jumega sain lisada nahale juurde ka elastsust!

Foto: Erakogu

Minu päevad ja nädalad ei koosne vaid trennist

Oli ka koolinädal. See on küll hetkel raske ja tunnen, et keskenduda on keeruline. Kuna meie loengud kestavad poolteist tundi, siis umbes poole peal tõusen tavaliselt püsti ja lahkun korraks ruumist. Mul on keeruline istuda nii pikalt ühe koha peal, hirmus väsimus tuleb peale. Loomulikult on mul sellepärast piinlik, kuid istudes magama jääda oleks veelgi nõmedam.

Hetkel toimuvad minu jaoks ka ühed keerulisemad ainetunnid. Näiteks rahandus. Seda mõista ja ülesannete loogikale järele jõuda..., see tundub praegu ületamatult keeruline. Võlakirjad, aktsiad, intressid, WACC???? Lisaks mängida nn börsihaid. See on mulle veel väga tume maa.

Aga selleks ju kooli läksingi! Ja koolis on alati tore! Mul on super grupiõed ja -vennad ja tasemel õppejõud, kes motiveerivad mind tegutsema, arenema ja aina targemaks saama.  See kõik on tegelikult väga FUN ja kindlasti saan ma ka kõige sellega hakkama!

Foto: Erakogu

Ka tänase blogi juurde lisan ühe väikse harjutuse video. Teile kõigile inspiratsiooniks. Saate tööle nii üla-, kui alakeha ja seekord luban, et harjutus ei ole liiga raske!

Väike vihje järgmise nädal teemade kohta:

Anu tuleb taas mulle ja Otile kaameraga külla!

Teen eriti ägeda pildisessiooni

Ikka trenn ja toit ja igapäevamured

Olge rõõmsad, vaprad ja tublid ja toogu algav nädal teile kõigile palju õnnestumisi igal rindel!

Vaadake loo alguses olevat videot ja tehke järele!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles