Argentinas sündinud Nicolas’l on isa poolt saksa ja ema poolt itaalia juured. Ometi elab ta nüüd hoopis Eestis. «Tegelen siin muusikaga, mängin klubides ja teen muusikat ka mõndadele kohalikele artistidele.»
«Plaanin siia jäädagi ning oma tegevust jätkata. Teen seda, mis mulle meeldib, ja elan sellest - mida veel võiks elult tahta?»
«Minu alatine unistus on olnud reisimine, maailma tundma õppimine ja enda kunstist elamine. See on just see, mida olen viimased neli aastat Euroopas teinud. Sellepärast olen väga rahul, et saan elada nii, nagu olen alati tahtnud.»
Ka Nicolas' vanemad on poja valikutega rahul ning juba armastavad Eestit. «Minu vanematele meeldib väga, et nende pojal välismaal hästi läheb ja et ta on muutumas rahvusvaheliseks artistiks. Olen neile palju rääkinud siinsest elust ja nad on juba muutunud tõelisteks Eesti fännideks!»
Eesti Laulul osalemine on Nicolas' kuulsaks teinud ning teda tuntakse tihti ära. «See on väga äge. Inimesed alati tervitavad mind tänavatel. Ükspäev küsis üks politseinik mult autogrammi enda tütrele,» meenutab ta. Politseiga on ka seotud tema uusim laul «Kes ei tantsi, on politsei».
Osalemine Eesti Laulu konkursil oli aga pigem Nicolas' sõprade soovitus. «Pärast seda, kui olin terve suve siin Eestis mänginud, ütlesid väga paljud, kes mu kontsertidel käisid, et oleks tore, kui ma ühe laulu sinna saadaksin. Ka mulle meeldis idee, et mu muusika jõuaks suurema publikuni,» seletab ta.