Miks inimkond mõtles välja Saatana?

Foto: Panther Media/Scanpix

Heal lapsel ikka mitu nime ja see kehtib  ka Saatana kohta, keda kutsutakse veel Kuradiks, Pimeduse printsiks, Petsebuliks ja Luciferiks.

Live Science küsib, et miks inimkond mõtles sellise negatiivse tegelase välja ja milleks teda vaja on?

Mitmed religioonid ja filosoofiad kirjeldavad headuse ja kurjuse võitlust, mis olevat maailma edasiviiv jõud. On neid, kes arvavad, et meie maailmas on 51 protsenti headust ja 49 protsenti kurjust. Kui oleks vastupidi ei saaks maailm eksisteerida.

Zoroastrismis, mis on maailma üks vanemaid religioone, lõi peajumal Ormazd kaks jõudu, millest üks on Ahriman, olles kaootline ja hävitav ning teine on Spenta Mainyu, kes esindab headust ja loomist.

«Juba iidsel ajal üritati selgitada, miks on valgus ja pimedus, sealt liiguti edasi headuse ja kurjuse juurde. Leiutati neid jooni kandvad tegelased, et enda jaoks positiivset ja negatiivset lahti mõtestada ning sellest aru saada,» selgitas USA püshholoog ja rabi Abner Weiss.

Mitmetes religioonides ei ole Saatan siiski domineeriv, vaid jõud, mis jääb «heale jumalale» alati alla. Iidsetes tekstides on lugusid, milles Saatan esitab Jumalale väljakutseid, kuid ta ei saa kunagi sama võimsaks kui Jumal.

Kristluses peetakse Saatanaks langenud inglit Luciferi, kuid Uus Testament samas ei maini, mis selle ingliga juhtus, et temast sai pimeduse tööriist.

Kristlastest teoloogide arvates lõi Jumal kõik selle, mis on hea, ka Saatana, kes oli esmalt ingel, kuid tema puhul juhtus loomisprotsessis viga sisse.

Mitmetes iidsetes tekstides on viidatud Saatanale kui tegelasele, kes võib võtta erinevaid kujusid ja üritab mõjutada inimesi Jumala käsule mitte alluma, kuid alati see tal ei õnnestu.

Kirikuajaloolaste sõnul langes piiblis kujutatud tegelane Adam Saatana kätetöö ohvriks, kuid Jeesus, keda peeti uueks Adamaks, oskas sellele vastu astuda.

Princetoni ülikooli religiooniteadlase Elaine Pagelsi arvates on Saatan tegelane, kes aegajalt ilmub ja siis kaob, kuid Jumal on läbi ajaloo kogu aeg kohal olnud.

Pagelsi sõnul sai Saatanaga ähvardamine alguse Juudamaal Rooma impeeriumi ajal, kui seal hakkasid levima lood maailmalõpust ning et Jumal hävitab kõik halvad inimesed ja halva.

«Nende jaoks olid halvad roomlased ja Rooma võim ning kohalikud juudid, kes roomlastega koostööd tegid. Kogukond jaotus kaheks ning tekkisid «head» ja «halvad» ehk mõlemad pooled nägid end heana ja vastast halvana,» selgitas teadlane.

«Saatan on paljude jaoks vaenlaste ja kurjuse kehastus. Tegemist ei ole taevastes avarustes lahingut lööva tegelasega, vaid sellisega, keda on kohal meie igapäevaelus negatiivsete sündmuste ja inimeset näol. Loomulikult sõltub positiivsus ja negatiivsus sellest, kelle seisukohast vaadata,» jätkas teadlane.

Ta lisas, et nii sajandeid tagasi, kui ka nüüd saavad vaenlased Saatana sildi külge, sest nemad esindavad seda, mis ei pruugi meeldida.

Tegemist on seega psühholoogilise fenomeniga, sest alati on neid, kes meile ei meeldi ja kellele meie ei meeldi.

Arvesse tuleks võtta, et igal inimesel on oma «saatanlik» ja «jumalik» pool. See, mis meie silmis on positiivne, võib kellegi teise silmis olla negatiivne ja vastupidi.

«Vaenlase muutmine Saatanaks on kasulik, sest siis saab teda pidada halvaks ja ta on meie silmis rünnaku ära teeninud. See on eneseõigustamine. Just opositsioonis olijate Saatanaks tegemine on toonud kaasa palju sõdu ja konflikte, sest vastaspoolt ei pruugita ühel hetkel enam inimesena näha,» nentis religiooniteadlane.