Veel 1990. aastatel arvati, et virmalised ei tee helisid ja neil, kes neid kuulevad, on probleem peas, kuid hiljem on tõestatud, et virmalistel on neile omased helid.
Video: millist heli teevad virmalised?
Yle ja National Geographicu teatel uuris 1990. aastatel virmaliste helisid Norra füüsik ja virmalisteuurija Carl Störmer, kelle eesmärgiks oli teha kindlaks, kui kõrgel on virmalised ja kust pärinevad selle oletatavad helid.
Strömeri andmete kohaselt on virmaliste alumine piir 80 kilomeetri ja ülemine 300 kilomeetri kõrgusel ning siis tundus ebausutav, et inimkõrv võib kuulda nii kõrgel olevaid helisid. Störmer arvas, et kuuldud helid ei pärinenud mitte virmalistest, vaid selle tekitasid mõõteseadmed või tormid.
Kuid asja uuris 1990. aastate lõpul ja 2000. aastatel ka soomlane, Aalto ülikooli akustik Unto Laine, kes kinnitas, et virmalised teevad erinevaid helisid. Tema uuringu kohaselt on virmaliste helideks ka sellised, mis meenutavad püssist tulistamist, lõkketule praksumist, tuulevilinat ja kumisemist.
Laine arvates tekivad virmaliste helid märgatavalt madalamal kui on virmalised ise ehk 70 – 75 meetri, mitte kilomeetrite kõrgusel. Öisest taevast kostunud helid on ehmatanud läbi sajandite ja varasematel aegadel peeti neid «jumala» või «kuradi» hääleks.
Nüüdseks on teada, et päikeselt pärit laetud osakesed liiguvad Maa suunas ja need põrkuvad meie planeedi magnetväljaga. Osakestevood liiguvad mööda jõujooni meie planeedi magnetpooluste suunas ja jõuavad atmosfääri, tekitades värvidemängu ja kummalised helid.
Laine andmetel tekib kaks laetud osakestega ala, millest üks negatiivne ja teine positiivne, magnettormi tingimustes need laengud vallanduvad, tekitades erinevaid helisid.
Soome Meteoroloogiainstituudi andmetel on virmaliste kõige tugvamad helid 75 meetri kõrgusel maapinnast.