Avaneva ukse sündroom meie elus

Foto: AFP

Reti lapseea kõige meeldejäävam tunne oli millestki ilmajäämise hirm. Tema vanemate vahelised sagedased tülid ja sõnelused viisid tüdruku kinnismõtteni, et ühel päeval lakkab nende pere olemast ja miski ei saa kunagi enam endiseks.

Reti käis üheksandat, kui ema pakkis kohvrid ja sõitis Gruusiasse – mehe juurde, kellega ta oli puhkusereisil tutvunud ja kelles eluõnne ära tundnud. “Niipea, kui olen ennast sisse seadnud, tulen sulle järele, tütreke,” libistas ema peoga üle Reti helekuldsete kiharate. “Ole senikaua isale hea laps!”
Tüdruk ei osanud siis aimatagi, et emaga õn­nestub tal kohtuda alles paarkümmend aastat hiljem, sedagi Reti eestvõttel ja algatusel.

Hea võõrasema

Juba õige varakult mõistis Reti, et tähtis pole mitte kodu kui peavarju olemasolu, vaid et leiduks uks, mis seisab alati lahti. Pärast abikaasa lahkumist ja ametlikku lahutust tõmbus Reti isa endasse, ta lõpetas suhtlemise vanade peretuttavate ja bridžisõpradega, loobus kunagi nii palju rõõmu pakkunud jahil- ja kalalkäikudest. Tütrega kõneles ta üksnes sellest, mis puudutas koolitööd ja igapäevatoimetusi, tunded pidas ta hoolikalt eneses varjul.

Retigi õppis sõnu ja naeratusi peitma hetkeni, mil arvas neist kõige enam abi tõusvat, ent seda hetke oli vahel väga raske, kui mitte võimatu ära tabada. Ta oli ühtäkki ehmatavalt omapäi, silmitsi tõdemusega, et elus on liiga palju küsimusi, millele on võimalik vastused leida kellegi vanema ja kogenuma kaasabil.
Elanud poolteist aastat tütrega kahekesi, võttis isa uue naise. Nagu ta hiljem tunnistas, ei sündinud see samm armastuse, vaid üksinduse sunnil. “Nüüd algab muinasjutt vaeslapsest ja kurjast võõrasemast,” kirjutas toona kümnene Reti oma päevikusse. “Pean vist hakkama rasket käsikivi ümber ajama, jääaugu kõrval lõnga ketrama, kuni värten vette kukub, ja lumisest metsast maasikaid koju kandma, paberist kleit seljas.”

Mõne nädala pärast ilmusid tüdruku päevikusse hoopis rõõmsamad read: “Ma ei arvanud, et on olemas n i i s u g u s e i d võõrasemasid!!! Ta meeldib mulle väga, ta on imetore. Minust ei saagi vist määrdunud põllega Tuhkatriinut!!!”

Pinged isaga

Kui Reti pärisema oli ennast ülal pidanud Tšehhovi näidendite kangelannade kombel, kujutades oma ellu ühe kannatuse teise otsa ning põdedes mingit seletamatut ja lakkamatut maailmavalu, siis kasuema Lee näol oli tegemist naisega, eks oskas tunda rõõmu lihtsatest asjadest, käesolevast hetkest, lähedastest ja iseendast.
Ta hakkas Retit kogu südamest armastama ja kui sündis Mariana, ei võinud mürgiseimgi klatšimoor väita, et Lee eelistab oma last kasulapsele. Kes aga tüdrukute vahele tugevalt tajuta­va joone tõmbas, oli pereisa Joonas. Vanemast tütrest sai kättemaksuobjekt, kelle peal mees püü­dis välja elada sisemusse kuhjunud solvumist, valu ja mahajäetusega kaasunud abitut viha.

“Sa oled sama kergemeelne ja vastutustundetu nagu su ema!” karjus ta, kui Reti saabus klassiõhtult kümme minutit kokkulepitud ajast hiljem. “Eks lase aga jalga, jookse, saba seljas, minema nagu su ema!” salvas mees, kui tütar väraval seistes kaugusse vaatas. Reti komme silmi teatraalselt taeva poole tõsta, tema kelmikas pearaputus, tema viis näo ees rippuvat juuksesalku ümber nimetissõrme mähkida – kõiges leidis Joonas sarnasust oma endise naisega. Ja kõigest kasvasid välja üha sagenevad raevuhood.

Sai võõrasemagi oma jao, kui julges Reti kaitseks sõnakese lausuda. “Loll!” käratati, kui Lee oli toonud lagedale arvamuse, et Joonas pole armastusest eksabikaasa vastu üle saanud. “Kui loll, siis loll,” kehitas Lee õlgu, “aga sa peaksid mõistma, et tuleviku loomisest ei tule midagi välja, kui sa ei suuda minevikuga lõpparvet teha.”

Retis hakkas salamisi kasvama ohutunne, et minevik kordub, ning et teistkordne ema kaotamine ületaks tema taluvuse piiri.
Mida suuremaks Reti sirgus, seda enam näis isa teda vihkavat. Halvustavatele väljenditele, mille hulgast mitte kunagi ei puudunud sõnad “Täpselt nagu su ema!”, järgnesid mõnikord ka kõrvakiilud.

Nii väga kui tüdruk kasuema ja pisiõekest ka ei armastanud, hakkas ta kodust eemale hoidma, hulkus tänavatel ja veetis aega sõbrannade juures. Isa valusalt tabavale “Lased ringi nagu su ema!” vastas Reti rõhutatult valjude sammude ja kinni mürtsatavate uste keeles. Pisarad peitis ta patja ning kui isa polnud kodus, siis kasuema rüppe. “Miks ta mind niimoodi kohtleb, miks ta mind ei salli?” nuuksus tüdruk. “Ema ei jätnud ju ainult isa, ta jättis ka minu maha. Hüljata abikaasa pole pooltki nii suur reetmine kui hüljata laps. Kas isa tõesti ei saa aru, et ka mina sain haiget?”

“Saab, kullake,” silitas Lee tüd­ruku pead. “Oma meheliku uhkuse riismete keskel seistes leiab ta ilmselt, et tema sai rohkem haiget, sest see oli suunatud temale. Sinus näeb ta osakest oma endisest naisest. Ta armastab sind, aga temas räägib alateadlik kartus, et sa võid kasvada oma ema sarnaseks. Reetmist on väga raske mõista ja veel raskem andestada. Ta nagu tõrjub eneses kiindumust sinu vastu, peljates kaotusvalu kordumist.”

Suhete tervenemine

Pärast VIII klassi lõpetamist siirdus Reti teise linna, hakkas õppima kutsekeskkoolis ja elama ühiselamus. Nädalalõppudel ja koolivaheaegadel kodus viibides tajus ta, et isa süda on hakanud soojenema. Mõlemad, nii isa kui tütar adusid, et kaugelt on kalli inimese hinge pooltoone teinekord hoopis hõlpsam kuulatleda kui lähedalt. Neis mõlemas lõi välja otsekui avaneva ukse sündroom.
Nüüd, ligemale kolmekümnese naisena, on Reti veendunud, et mitte kunagi pole hilja otsast alustada. Teha seda armistunud hingehaavadega, mis kunagi ei kao, aga vähemasti enam ei valuta.

Tema blogist võib lugeda: “Unustasime ennast eile isaga kolmeks tunniks kohvikusse, meil oli nii paljust rääkida. Issakene, mu pisiõde hakkab juba gümnaasiumi lõpetama ja kasuema Lee läks autokooli. Ta tahab juhiluba, et tal oleks igal ajal võimalik käia lapselast vaatamas.
Täna võin öelda, et tütretütart, sest ultraheli näitas, et mul sünnib tüdruk. Ta saab issile-emmele lisaks endale maailma parima tädi ja kõigi aegade imelisima vanaema. Kas ka vahvaima vanaisa? Eile ütles isa, et ma olevat väga oma pärisema moodi. Ma olevat nii ILUS!”