Elu24 intervjuu! Rasmus Rändvee muusikaline rännak superstaari saatest tänasesse
29. september 2016, 16:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rasmus Rändvee võitis «Eesti otsib superstaari» saate vaid 17-aastaselt. Vahepeal ei kuulnud me temast enam midagi, kuid tundub, et nüüd on noor muusik jälle valmis pimedast kõrvaltänavast rambivalguse ette astuma. Elu24 istus Rasmusega maha, et saada lähemalt aimu noore mehe vaadetest muusikale ning isiklikule rännakule eneseleidmise teel.
Sa olid 17-aastane, kui võitsid Eesti suurima talendi-show, «Eesti otsib superstaari saate». Räägi, mida see kogemus toonasele Rasmusele tähendas?
Ütlen ausalt, mulle tundub, et teised osalejad teadvustasid endale rohkem, mida nad seal teevad. Neil oli kõik läbi mõeldud. Strateegiad selleks, et võita. Nad püüdlesid võib-olla agressiivsemalt võidu poole kui mina. Ma olin noor ja võtsin päeva ette nii, nagu ta tuli.
Tegelikult ei ole mulle siiani päris kohale jõudnud, mis seal täpselt juhtus, kui tulemus välja kuulutati. Ma ei suutnud seda infot täielikult vastu võtta. Pidin ennast näpistama, et aru saada, kas see, mis toimub, on reaalsus või unenägu.
Kui palju sa pärast võitu kooli kõrvalt üldse muusikaga tegeleda jõudsid? Üldiselt läheb see trall kõigil kohe võidu järel pihta, sina pidid aga paar aastat veel koolis käima?
See on kahtlemata see üks asi, mis maitseb mõrult. Jäin sellest trallist kindlasti kõrvale, kuna pidin Pärnus ikkagi veel koolile pühenduma. Samal ajal kui teistel avanes võimalus käia üritustel ning kontserte anda, pidin mina õppima. Lõppkokkuvõttes kannatasid nii kool kui muusika mõlemad, aga ma ei kahetse midagi. Andsin endast alati parima.
Milline see aeg oli, kuidas ennast kooli ja muusika vahel jagasid?
Esimene aasta oli täiesti utoopiline, mul oli koolis nii palju vaja järele teha. Olen oma kooli ajaloo kõige vähem koolis käinud gümnasist, muide.
Pinge oli muidugi meeletu. Andsid kontserdi ära, jõudsid kell 5 hommikul koju ja siis pidi järgmisel päeval neli kontrolltööd kirjutama. Ma ausalt öeldes ei jõudnudki väga õppida, läksin mingi intuitiivse meetodi peale välja. Tihti oli ka nii, et teised tähistasid pärast kontserti ja mina samal ajal õppisin toanurgas, kõrvatropid peas.
Tavaline päev oli selline: hommikul kooli, pärast kooli Tallinna, siis andsin intervjuusid, siis kontsert ja tagasi Pärnusse. Tahangi siinkohal tänada oma kooli, Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi, et nad mulle nii palju vastu tulid. Mitte kunagi ei heidetud mulle puudumisi ette.
Praeguseks on su bänd Facelift Deer pausile läinud. Kuidas see juhtus?
Äkki! Aga samas podises see ammu kaane all. Kõik oli tegelikult väga loomulik. Me lõpetasime gümnaasiumi ja suundusime ülikoolidesse, mis asusid eri linnades, eri riikides. Ühel hetkel jagasime ennast Eesti ja Londoni vahel ning see entusiasm asja elus hoida kadus sama ruttu kui lend Inglismaale.
Sina otsustasid aga jääda Eestisse ning siin õppima asuda?
Jah, mulle meeldib Eesti ja mulle meeldib siinne muusikamaailm. Siin on tunduvalt lihtsam midagi ära teha. Ma ei tahtnud asju iseenda jaoks keeruliseks ajada. Otsustasin keskenduda loomingulisele eneseleidmisele. Saada paremaks inimeseks, laulukirjutajaks ning muidugi keskenduda õpingutele (Rasmus õpib ärindust – toim). Nii sündis ka otsus edasi sooloartistina minna loomulikult.
Sa oled nüüd mõnda aega muusikaliste tegemistega avalikkuse eest ära olnud. Mis sa selle aja jooksul teinud oled?
Ma olen palju muusikat kirjutanud. Tead, on olemas kaks koolkonda. Üks ütleb, et muusika loomiseks on vaja täpselt parajat õhuniiskust, valgus peab õige olema, meeleolu jne. Mulle ütles kunagi Fred Krieger, et mida rohkem laule sa kirjutad, seda suurem on tõenäosus, et sealt midagi head tuleb. Kvantiteedis peitub kvaliteet. See on see teine koolkond, millesse minagi usun. Palju pead tööd tegema. See on nagu palgatöö. Ärkad kell 8 ja lõpetad kell 18. Vahepeal koristad kodu ja teed süüa.
Millisena sa muusikaloomisprotsessi kirjeldad, kuidas see sind arendanud on?
Mind üllatas, kui paljuks ma tegelikult võimeline olen. Ma pole kunagi olnud andekas laulukirjutaja. On asju, milles olen enesekindel, ja siis on need, milles absoluutselt mitte. Laulukirjutamine on see, mis minu puhul kuulub sinna teise kategooriasse. Seni olen ma kirjutanud ainult vokaali ja sõnad, nüüd tegin kõik nullist ise. Olin korraga laulja, produtsent, kidramees ja trummar.
Tahangi inimestele öelda, et need piirid, milleks te arvate, et võimelised olete, on hoopis kaugemal. Tihti, pärast ebaõnnestunud lugusid, pidin ma ennast sundima jätkama. Olid hetked, mil kõik läks allamäge, aga pärast igat langust tuleb jälle tõus. Enesedistsipliin on meeletult raske. Motivatsioon peab kuskilt mujalt tulema, sest minu puhul oli see palgata töö.
Tunned sa, et superstaari saate tegijad jätsid su mingis mõttes unarusse? Sa jäid üksi ja puudus suunanäitaja?
Absoluutselt ei tunne nii. Superstaari saate formaat on hüppelaud. Edaspidi oled ise oma õnne sepp. Me proovisime Facelift Deeriga seda õnne ja nii sepistasime ka oma esimese plaadi valmis. Meie jaoks sai määravaks siiski ka noorus, mis asjadele loomuliku piduri peale pani. Kui sul on järgmisel päeval geograafiaeksam, siis sa õpid ikka selleks eksamiks, mitte ei tegele bändi manageerimisega, kuigi ka seda peaksid sa tegema. Lähen nüüd ka Eesti Laulu Song Writing Campi (toimus eelmisel nädalavahetusel – toim), et endale muusikalises mõttes kaaslasi leida. Siiani on see Eestis minu jaoks raske olnud.
Kus sa Eesti muusikamaastikul paikned?
Ma repositsioneerun. Olin püüdlik rokimees, nüüd olen... Ei oskagi täpselt öelda, küll varsti kuulete. Üritan aga kindlasti sellele maastikule endast jälje maha jätta. Ma ei taha luua midagi seepärast, et kõht on tühi, vaid seetõttu, et see on midagi ilusat ja ma tahan seda inimestega jagada.
Millisena sa oma tulevikku näed? Kas sinus on julgus kaugele mõelda?
Kui sa ei mõtle suurelt, siis sa ei tee ka suurelt.
Sa oled nüüd justkui come back’i tegemas?
Jah, tundub küll nii. Enda jaoks on ka viimane aeg. Asjadelt kaob fookus, kui oled nagu mina umbes 160 lauluideed sahtlisse kirjutanud. Lõppude lõpuks on see ikkagi avalikkuse, kelle jaoks sa lood.
Kui paljud neist lugudest sa praegu avaldada julgeksid?
Paljudel on praegu veel kvaliteet kehv, kuna alguses ei osanud ma näiteks trummi või sündi saundi keerata. Kui nende kallala aga töötada, siis umbes 30 lugu kindlasti, millest plaadile jõuaks siis võib-olla 10–15.
Tegutsed sa praegu täiesti üksi või on sinu selja taga veel keegi?
Tegelikult on olemas ikkagi seeme, millest kasvab välja bänd. Minu selja taga on ka minu vana bändi üliandekas kitarrist, kes praegugi mu muusikat lihvida aitab.
Mida sa veel südamelt ära öelda soovid?
Tahan öelda, et muusikat luues ei saa teha kompromisse ja kirjutada lugu nii, et sellest saab nüüd hitt. Samuti ei tohiks muusikat sellise viisil kuulata, et mis on lihtne, on ilmtingimata ka hea. Meie keskendumisvõime on niivõrd hajunud. Lihtsuses ei peitu alati ilu. Minu sõnum on, et naudingumaailm on palju ilusam, kui sa keskendud.
Paljud muusikud on võtnud oma motoks, et neil ei ole vahet, kas nad mängivad oma loodu ette ühele inimesele või ühele miljonile. Mina ütlen, et kõik, kes seda väidavad, valetavad. Mina tahan näiteks, et kõik mu muusikat kuuleksid. Kontserdid on need, millest mina muusikuna energiat ammutan, see on kõige vahetum tagasiside minu loomingule.