Selle nädala reedel Rock Café laval Naapurivisa mini-muusikafestivali raames ülesastuv soomlaste bänd Apulanta on tuntud on suurejooneliste kontsertide poolest - lavadel on nähtud nii muumiaid kui draakoneid. Mida põnevat võib Eesti publik oodata? Bändiga tegi intervjuu Rada7 portaali kaasautor Sten Valgus.
Mida on eestlastel oodata?
Kohe kindlasti näeb Eesti publik laval innukat ja energiat täis rokkbändi. Võin kõigi bändiliikmete nimel öelda, et ootame seda kontserti väga. Draakonid ja kahurid jäävad seekord paraku tolli ootama, kuna erinevate regulatsioonide tõttu neid kahjuks üle piiri tuua ei saa.
Mis on olnud kõige meeldejäävam selle 20 aasta jooksul, mil Apulanta tegutsenud on?
Kindlasti on meile väga oluline esimene kontsert, mis toimus Heinola Lyseonmäen kooli suures saalis. Esitasime viis lugu ja kogu aeg oli hirmus pinge sees. Kuid kõige meeldejäävam esinemine oli Provinssirock’il 1996. aastal, kui mängisime esimest korda tõesti suurel festaril. See oli meiesugustele väikelinna poistele ikka väga kõva kogemus.
Teie plaatide ja DVD vahelehtedel on salapärane märk kirjaga «Mikhon Hyväksymä» (Mikho poolt heaks kiidetud). Kes on Mikho ja kas tema heakskiitu on raske saada?
Mikho on salapärane ja müstiline olend, kelle täpset identiteeti varjatakse kõigest väest ja väga pingeliselt. Ta on nii deemon kui pooljumal, kes kiidab heaks ainult väheseid tooteid, mis on läbinud tiheda kontrollsõela.
1998. aastal, Jyrki Hit Challenge'i otseülekandes peksite puruks pille, laval kargles ringi trummar Sipe ainult gaasimaski kandnud nõbu Tero. Kas teid üllatas, et toimunu järgmisel päeval Soome ajalehtede esikaaneuudis oli?
Hehehe. Eks tol hetkel ajas ikka naerma küll... Ausalt öeldes ei uskunud tollal meist keegi, et paljas perse võib mõnele inimesele nõnda häirivalt mõjuda. Samas oli meil endal väga lõbus - nii kontserdi ajal kui ka hiljem ajalehti lugedes.
Apulanta on tuntud intervjuudes tõe pähe räägitud valede poolest, milline neist on parim olnud?
Selline kerge valede rääkimine on alati olnud peamiselt enda lõbustamiseks. Väga sageli on tegelikult nii, et hästi kõlav lugu on palju ägedam kui tavaline tõde. Seega, tõde pisut ilustades teeme teene kõigile. Mis parimasse valesse puutub, siis seda paljastada ei saa. Nõnda läheksid ju kõik ilusad ja armsad illusioonid hukka.
Kolmel esimesel Apulanta plaadil oli kõigil kolmteist lugu, järgnevatel aga kümme. Sümboliseerib see teie jaoks midagi?
Noorena oli ilmselt see latt madalamal, mille lood pidid ületama, et plaadile saada. Seepärast oli lugusid neil aastatel plaadi peal ka rohkem. Kolmteist on samas väga tugev ja maagiline number, kümme jällegi omamoodi õrn, eluga seotud number.
Oma esimestel tuuridel ööbisite enamasti fännide juures. Kas tuli ette ka värvikaid situatsioone öösel koju saabunud armukadedate poiss-sõprade või kurjade vanematega?
Eks sellised olukordi tuli ikka ette. Mõned korrad on korralik mollisaamine ikka päevakorras olnud. Kuid õnneks oleme alati olnud väga kiired putku panema. Üks võidab erinevate vahenditega aega, kui teised laadivad tehnika auto peale ja siis kiiresti 300-ga suvalises suunas ajama. Nõnda pääseb alati probleemidest.
Apulanta on välja andnud ka kaks ingliskeelset plaati ning teil on palju välismaa fänne, kuid samas on kontsert Tallinnas alles teie esimene ülesastumine väljaspool Soomet. Kavatsete suuremale ringile ka kunagi minna?
Meil on Kesk-Euroopas ja Jaapanis väikene kultusbändi maine tekkinud küll ja alati on väga tore ringi reisida ja tuuritada. Kindlasti oleks vinge tuuritada ka väljaspool Soomet, isegi kui me tohutuid staadione välja ei müüks. Aga hetkel on meil väga hea meel, et Tallinna tuleme.
