Nõgisto: Gary Moore kuulub samasse plejaadi Jimmy Page'i ja Eric Claptoniga

Jaanus Nõgisto Foto: Jelena Rudi

 

6. veebruari varahommikul surnud legendaarne Põhja-Iirimaa kitarrist ja rokkmuusik Gary Moore oli muusik Jaanus Nõgisto hinnangul üks maailma tipp-kümne kitarristidest.

Milline seos on teil Gary Moore'iga?

Mind Huvitas Gary Moore Skid Row ja bluusi kontekstis, viimasel ajal see mind väga isiklikult ei puudutanud. Ta ei ole kunagi olnud minu vaieldamatu lemmik. Aga kahtlemata oli ta väga sellise spetsiifilise tooniga maailma kümne hulka kuuluv kitarrist. Ega ta ilmaasjata Gibsoni artist ei olnud. Ta kuulub samase plejaadi Jimmy Page'i ja Eric Claptoniga. Ta oli keskmise põlvkonna kitarrist. Äärmiselt šokeeriv oli küll seda uudist lugeda, et teda ei ole enam. Ta oli väga terveid eluviise harrastav muusik, ei olnud enesehävitamisega minu teada kunagi tegelenud.

Milles peitub tema muusika unikaalsus?

Tal on selline spetsiifiline toon, eriti tema varasemates asjades, kuskil 70datel ja 80datel. Kui ma esimest korda Skid Row'd kuulsin, kus ta mängis, siis see oli minu jaoks täiesti üllatav ja spetsiifiline mäng, kõige paremate Briti bluusi juurtega.

Tema toon kitarrimängus on täiesti unikaalne. Kõik suured kitarrimängijad tunned ära nende tooni kaudu ja selle kaudu, kas nad on teerajajad või leiutajad. Ma ei ütleks, et tema väga suur leiutaja oli, erinevalt Jimmy Page'ist. Aga bluusi valdkonnas on ta küll selline Briti traditsiooni jätkaja ja elushoidja.

Kas Gary Moore on ka teid kuidagi mõjutanud?

Pigem alateadlikult, teadlikult pole ma üritanud kedagi kopeerida. Aga tal on selline eriti meloodiline lähenemine. Tema pole ka kunagi endale probleemi teinud kirjutamata reeglitest kõrvale kaldumise õigustamisest. Ta on lihtsalt mänginud nagu hing on nõudnud, väga meloodilist bluusi. 70ndate muusika on mind rohkem puudutanud, kuna see tundub unikaalsemana.

Ta on olnud üksik hunt peale seda, kui ta pole enam bändiga koos teinud. Ta on olnud väga edukas sooloartist. Tegemist on absoluutse professionaaliga.

Tema kaubamärk on vaieldamatult «Still Got the Blues», mida on iga kidramees mänginud samamoodi nagu nagu Led Zeppelini lugu «Stairway to Heaven». See on lugu, mis mind seob temaga otseselt.