/nginx/o/2011/02/07/511834t1hbbba.jpg)
Juba pikka aega on teadlased pead vaevanud, kuidas suutsid viikingid merel uduse ja pilves ilmaga navigeerida.
Mille abil viikingid udus navigeerisid?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ungari ja Rootsi teadlaste sõnul võisid viikingid kasutada udusel merel kristalle, millele langenud valgus neid aitas, kirjutab Live Science.
Viikingid domineerisid Euroopas 900 – 1200 ning olid head meremehed.
Päikesepaistelise ilmaga navigeerisid viikingid päikese järgi, kuid siiani oli mõistatuseks, mille järgi nad halva ilmaga oma asukoha merel määrasid.
Vastuolulise teooria viikingite pilves ja uduse ilmaga seilamise kohta käis 1967. aastal esimesena välja Taani arheoloog Thorkild Ramskou. Tema sõnul kasutasid viikingid paljudes saagades kirjeldatud müstilisi «päikesekive».
Pole selge, millisest materjalist need «päikesekivid» olid. Arvatakse, et need olid valmistatud Skandinaavias laialt levinud poolläbipaistvatest mineraalidest nagu kaltsiit, turmaliin või kordieriit.
«Päikesekivim» töötas valguse polarisatsiooni põhimõttel.
Päikesevalguse polarisatsioon tekitab alati päikese suunaga risti oleva valguse ning seda saab ära kasutada navigeerimisel.
«Päikesekivimi» pööramisel taeva suunas peaks muutuma seda läbiv valgus kas heledamaks või tumedamaks. Selline muutumine sõltub kristalli polarisatsiooni ja atmosfääri polarisatsiooni ühtimisest.
Kui see aset leiab, siis muutub navigatsioonikristall väga heledaks ning näitab päikese suuna kätte ka pilves ilma ja uduga.
Viikingite saagas «Legend Sigurdist» seisab, et «ilm oli pilvine ja sadas lund. Kuningas Olaf ütles Sigurdile, et ta määraks päikese asukoha. Sigurd võttis päikesekivi, vaatas taevasse ja nägi valgust ning selle järgi määras päikese täpse asukoha».
Teadlased mõõtsid valguse polarisatsiooni selge, poolpilve, pilves ja uduse ilmaga Tuneesias, Soomes, Ungaris ja põhjapolaarjoone taga.
Uuring näitas, et päikesevalguse polarisatsioon oli uduse ja pilves ilmaga nähtav.
«Umbes 5 – 10 protsenti horisondil nähtavast valgusest oli polariseeritud. See tõendab, et viikingid võisid kasutada neid müstilisi «päikesekivimeid» navigeerimisel. Seda vähemalt teoorias, sest me ei ole veel oma sarnaseid katseid teinud,» lausus Rootsi Lundi ülikooli navigatsioonispetsialist Susanne Åkesson.