/nginx/o/2016/09/15/5839275t1h1753.jpg)
Evelin Ilvese talk-show «Evelin» teises osas oli külaliseks tema esimene abikaasa Karli Lambot. Saatest selgus, et nende lahkuminek oli mõlemapoolne ja mingeid negatiivseid tundeid neil teineteise vastu ei ole.
Evelin Ilvesel tuli eksabikaasaga lahkuminekust rääkides nutt kurku (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Minu enda elus on kaks väga erinevat lahutuse kogemust. Minu esimene abielu lahutati peaaegu kakskümmend aastat tagasi ja seetõttu tean ma, et võtabki päris palju aastaid enne, kui sa hakkad aru saama, mis siis ikkagi juhtus ja miks kõik nii läks. Minu teine abielu lahutati aasta tagasi. Selle kohta oskan ma täna öelda, et see oli üks õudne kogemus, mida ma mitte kellelgi läbi elada ei soovita,» tunnistas Evelin saate alguses.
Evelin ja Karli abiellusid 1992. aastal, kui Evelin oli 25- ja Karli 23-aastane. Nad läksid lahku 1997. aastal - samal ajal, kui Evelin kohtus Toomas Hendrik Ilvesega ja Karli oli teise naise leidnud.
Evelin rääkis saates lahti oma lahkuminekuloo.
«Mina olin paar nädalat tagasi saanud Toomasega tuttavaks. Me olime Toomasega mitu korda koos väljas käinud ja meid oli nähtud ning minul hakkas südametunnistus kohutavalt piinama. Me olime Karliga kunagi kokku leppinud, et mis ka ei juhtuks, me oleme üksteise vastu ausad. Ma otsustasin, et kutsun abikaasa õhtul restorani ja räägin talle kõik ära. Kutsusingi. Läksime üle Raekoja platsi kahekesi koos, midagi eriti omavahel ei rääkinud ja istusime restoranis laua taha maha. Ma tõmbasin ennast õhku täis, et hakkan rääkima, ja siis Karli ütles, et tal on keegi teine... Siis ma pidin laua alla kukkuma! Mul ei olnud ühtegi protsenti mõtet sellest, et mu abikaasal võiks olla keegi teine. Kuidas sa võisid mind niimoodi maha jätta?» küsis Evelin naljaga pooleks.
«Seda ma mäletan hästi, et kui me hakkasime koos elama, siis sa ükskord mulle rääkisid - see oli 1992. aastal -, et me peame olema üksteise vastu ausad. Et muudmoodi sina elu ette ei kujuta. Siis ma mõtlesin, et miks ta minuga niisugust asja räägib. See on ju nii lihtne ja elementaarne, et niimoodi see elu kulgema peabki. Ma arvan, et me ju olimegi üksteise vastu ausad ja see on meid kokkuvõttes päästnud. Tollel ühel hetkel siis, millest sa praegu rääkisid, päästis ka. Me saame siiamaani üksteisele sõbralikult silma vaadata ja üksteisest lugu pidada,» sõnas Karli.
«Tollel õhtul oli niimoodi, et Karli rääkis enda loo ära ja mina enda oma ei rääkinudki. Siis me läksime üle Raekoja platsi tagasi, meil oli oma kätega renoveeritud vanalinna korter ja hästi armas kodukene. Siis Karli võttis oma valge särgi ja läks ära... Siis mul oli küll väga tühi tunne. Ja ma esimese hooga ei mõelnud üldse selle peale, et sul on keegi teine, vaid ma mõtlesin selle peale, et kas nüüd kukubki meie elu lihtsalt kokku,» ütles Evelin.
/nginx/o/2016/09/15/5839313t1hb88b.jpg)
«Eks see juhtus kõik väga pikka aega tagasi ja kõiki detaile enam ei mäleta. Ma arvan ikkagi, et me olime väga noored ja hästi ja mõistusepäraselt oskasime vaeva näha, et meie kooselu välja tuleks. Meil oli ju väga tore ja meil on sellest ilus mälestus,» ütles Karli.
«Me olime ju kõigi tuttavate jaoks näidispaar ja kui me lahku läksime, siis osa sõpru enam ei suhelnud meiega. Ma usun, et sul on teistsugused seisukohad või arusaamine, miks meil see kooselu välja ei tulnud. Me võtsime Karliga aja maha, et võibolla meie uued tunded kellegi teise vastu ei ole püsivad, et võibolla see on lihtsalt selline hetk või kirg, nii et leppisime kokku, et võtame aastaks aja maha. Ja kui me selle aja jooksul ei taha kokku tagasi kolida, siis on läbi. Ma mäletan väga hästi, et vähem kui aasta oli sellest möödas ja sul oli sünnipäev 5. jaanuaril, siis ma helistasin sulle ja sa hakkasid telefonitoru otsas nutma,» meenutas Evelin, neelatas ja kogus ennast: «Mul tuleb siiamaani nutt kurku. Sest meil mõlemal oli tegelikult õudselt kahju, et see katki läks. Või sul ei olnud?»
«Oli muidugi. See ongi lahkumineku juures kõige hirmsam, et sa teed endale haiget, sa teed oma väga heale elukaaslasele haiget ja kuidas sealt niimoodi välja tulla, et need haavad igaveseks ei jääks. Ma ei usu, et me väga teadlikult ja targalt käitusime, võibolla oli seal ka natuke juhust, aga meil õnnestus niimoodi käituda, et me teineteisele enam täiendavalt haiget ei teinud.»
Karli märkas suhtekvaliteedi langemist siis, kui Evelin endale uue auto ostis.
«Elu on ju väikestes pisiasjades. Me olime noored, nägime vaeva, aga see vaev ongi suuresti ühiselt veedetud aeg. Me võtsime seda aega ja me püüdsime ja leidsime seda aega. Kuna mina käisin tööl väga pühendunult ja sina hakkasid käima tööl väga pühendunult, jäi meil seda aega vähemaks ja vähemaks. Aga me sõitsime kogu aeg ühe autoga - mina viisin su tööle ja tõin ära. See on nii hea koht, kus mees ja naine kokku surutakse ja nad saavad vähemalt mingisuguse aja teineteise jaoks. Ma mäletan hästi, kui Evelin oli nii tubli ja sai töökohast ametiauto. Esimest korda, kui ma seda autot nägin, oli mul kohe paha tunne. Mõtlesin, et midagi see nüüd tähendab. Tähendas siis seda, et ühist aega oli meil jälle vähem. Ma arvan, et üks põhjus oli see, et aega oli vähem ja see Kia Sephia oli seal,» naeris Karli.
/nginx/o/2016/09/15/5839309t1he69d.jpg)
Evelin uuris, kas Karli nende pulmi ikka mäletab, ja jagas vaatajatega pulmafotot.
«Mul olid seal muide punased juuksed,» naeris Evelin. «Me tegime peo ju ainult sõpradele, mis tekitas suguvõsas natuke solvumist. See ei ole tegelikult hea enne pulmade koha pealt. Me kutsusime ainult ema, isa, õed ja vennad.»
«Ma mäletan väga hästi meie tüli. Me olime kuskil Võrumaa saunas sõpradega ja läksime seal täiesti raksu. Kusjuures me muidu üldse ei tülitsenud. Pärast seda tüli jäi mulle tükiks ajaks halb tunne.»
«Me oleme ju mõnevõrra erinevad. Sa oled see, kellele meeldib suhelda ja kes naudib väga paljude inimeste koosolemist, tähelepanu. Mis on ju kõik iseenesest tore, aga mina olen rohkem sissepoole tõmbunud,» märkis Karli. «Sel tülil võis ju olla mingi kaudne põhjus, et mind pandi olukorda, kus ma ei nautinud olemist.»
/nginx/o/2016/09/15/5839315t1h047f.jpg)
Pärast seda käisid Evelin ja Karli järjest vähem koos üritustel.
«Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis sa tegidki tol hetkel mingi otsuse ära, et sulle ei meeldi käia nii palju seltskonnas ja sa ei taha. Sa ei tulnud minuga mitmesse kohta kaasa. Pöördepunktiks saigi see, et ma sõitsin Tartusse volbriööle üksinda. Sa ütlesid täiesti kassinäoga, et sa ei viitsi tulla, sest sa pole korporant. Alles hiljem ma sain teada, et sa läksid teise naise juurde sellel õhtul. Aga minul tekkis selline trots, et nüüd ta ei tule ja see on minu jaoks nii tähtis, et kogu terve öö tantsitakse ja käiakse korporatsioonist korporatsiooni. Ma läksin poodi, ostsin endale uue pika hõbedase kleidi, istusin sellesse hõbedasse Audi A3, mis oli toona minu tööauto, ja sõitsin üksinda Tartusse. Sellel õhtul ma kohtusin Toomasega. Pärast seda hakkaski kolinal see allakäik,» meenutas Evelin.
Karli märkis, et kõik juhtus väga kiiresti ja loetud nädalate jooksul.
«Me ka kohe rääkisime sellest ja me ei elanud mingisugust paralleelelu. Otsus küpses ju mõne üksiku nädala jooksul. Me ei teadnud ju, kuhu me suundume. Õnneks meil mõlemal läks hästi. See on rahustav, kui tead, et teisel poolel pole väga halb ja haige olla,» märkis Karli.
«Aasta otsa ahastust ja elad jälle,» naljatas Evelin.