Rytis Kuzmenka King of Kings õhtu juhtimisest: hea meeskonnaga mingeid viperusi ei tule

Rytis Kuzmenka Foto: King of kings

Rytis Kuzmenka on mees, kelle mõttetöö ja hääle tulemusena jõuab võitluskunstide turniir King of Kings kümnete miljonite televaatajateni, kuid ta on aktiivselt tegev kogu selles pikas protsessis, mis eelneb igale sarja etapile. 

Te olete juba tuntud kui sarja King of Kings reklaaminägu. Kaua te juba selles projektis töötate?

King of Kingsi presidendiga tutvusin juba 15 aastat tagasi. Me alustasime teiste turniiridega, aga siis, kui King on Kings algas, hakkasin selles samuti tööle. Ma olen veidi ka nagu produtsent, me töötame muusika ja stsenaariumi kallal ning võitlejatega, teeme pressikonverentse, ja ma olen rõõmus, sest mulle meeldib see, milles ma osaline olen: projekt, matšid, korraldamine. Inimesed ütlevad, et kui ma olen selle kõige sees, siis näen ma ilmselt rohkem kui lihtsalt kahe mehe kaklust — ma näengi stiile, tehnikat ja seda, et võitlejatele on need kolm minutit ringis terve igavik. Kui pealtvaatajatele saavad need kolm minutit ruttu otsa, siis sõdalastele on see pikk aeg. Minu töös hakkad nägema detaile, analüüsid neid, töötad nende kallal. 

Te töötate palju ka publiku poolega, kuidas erinevate riikide publik käitub? 

Publik on väga erinev. Igal maal ja selle publikul on omad erisused. Ühed toetavad ainult omi, teisetele on oluline just heitlus ise, kolmandad näevad seda terve projektina. On neid, kes matši venides muutuvad kärsituks, hakkavad vilistama, hakkavad õpetama, kuidas lüüa, kuid üldiselt köetakse kogu publik matši jooksul üles. Palju loeb see, kuidas esimesed heitlused kulgevad. Kui need lähevad edukalt, siis publik niiöelda soojeneb ruttu üles ja nad hakkavad toimuvale kaasa elama. Paljudel turniiridel juhtub nii, et võidab välismaine võitleja ning kui matš oli ilus ja võitja tänab publikut toetuse eest, siis toetavad vaatajad mõlemat osalejat, mitte ainult oma, olen seda näinud.

Teil on oma töös suur vastutus. Kuidas te ürituseks valmistute ja kas teil on selle eel mingi rituaal olemas?

Ma üritan enne turniiri hästi puhata. Kui lähed võõrasse riiki, siis 3-4 päeva varem, vaatad kõik viimse detailini üle. Kui on hea meeskond, nagu Eestis, siis mingeid viperusi ei tule, kui siis ainult pisiasjad, millest saame aru ainult meie. Kui me esimeste turniiridega alustasime, oli olukordi, kus inimesed juba kogunevad, aga siis näeme, et kohal pole inimest, kes laseks klippe ekraanile. Igasuguseid asju juhtub, näiteks Kasahstanis, kus oli koos kuumavereline rahvas, algas massikaklus, kus olid kohal ka kilpidega politseinikud, aga mulle öeldakse: "Mine rahusta publikut!" Mul tuleb siis minna pealtvaatajate juurde ja nad maha rahustada. Minu rituaaliks ongi ennast eelnevalt välja puhata. Enne turniiri on alati väike ärevus sees, või pigem adrenaliin, sest kogenud õhtujuhid ütlevad, et kui sul sul ärevust pole, siis on sul toimuvast ükskõik, seega väike närv peabki sees olema. Kui kõik algab, esimene matš saab läbi, siis tead juba kõike. Muidugi juhtub igasuguseid apse — näiteks kadus kord valgus. Üks võitlejatest tuleb, järsku valgus kustub, keegi otsib puldist õiget nuppu, aga publik arvab, et nii ongi mõeldud. Nii et rituaalidest on mul puhkus ja millegipärast ma ka söön enne turniiri vähe, ilmselt keskendumise pärast. Pärast ülekannete lõppu lähen koju, siis ei taha enam muud kui pesta ja magama minna. Järgmisel päeval on kõik jälle hästi.

Nii et emotsionaalselt siiski raske?

Põhimõtteliselt raske pole, aga vastutus on suur. Iga võitlust kommenteerides pead paar sammu ees olema, samas räägid režissööriga, vaatad ülekande sujumist, siis on reklaam, aga sina räägid juba uute võitlejate tulekust — nii see käib.