Video: Rio paraolümpialane on valmis nii võistluseks kui surmaks

Marieke Vervoort (paremal) Londoni paraolümpial

FOTO: SCANPIX

Brasiilias Rio de Janeiros toimuvatel paraolümpiamängudel osalev belglanna Marieke Vervoort tahab saada kuldmedalit, kuid samas on leppinud mõttega enneaegsest surmast.

Marieke Vervoort

FOTO: SCANPIX

Belgia sportlase unistus ei pruugi jääda unistuseks, sest juba 2012. aasta Londoni olümpial sai ta  T-52 100 meetri ratastoolisprindis kõige kirkama medali, edastab iltalehti.fi.  

Rios tahab 37-aastane Vervoort osaleda nii 100 meetri kui 400 meetri ratastoolisõidus, kus ta konkurendiks peetakse kandalannat  Michelle Stilwelli, kes jäi neil distantsidel Londoni olümpial teiseks.

Londonis sai 200 meetri ratastoolisõidus võidu Stilwell ja Vervoort oli siis teine.

T-52 sari on mõeldud neile invasportlastele, kellel on erinevad lülisamba ja närvide vigastused. Kuid sport ja võistlemine ei aita siiski alati tulla toime igapäevaelu väljakutsetega.

Vervoorti sõnul on tal valud juba nii tugevad, et ta ei saa enam öösiti magada. Naise nägemine on halvenenud ja ta keha on suures osas halvatud.

Arstide sõnul võib ta lõpuks jääda pimedaks ja liikumatuks, Rio paraolümpia jääb seega tema viimaseks sportlikuks pingutuseks.

Vervoorti teatel võtab treeningutest ja võistlemisest taastumine aina enam aega ning oma viimased aastad tahaks ta veeta kallite inimeste seltsis, mitte võisteldes. Belglanna on saanud loa, et talle tehakse millalgi järgneva paari aasta jooksul eutanaasia.

Vervoorti tervis hakkas halvenema kui ta oli 14-aastane ja ta pidi haiguse tõttu õpingud katkestama. Ta unistuseks oli saada lasteaiaõpetajaks, kuid see unistus ei täitunud ning juba 20-aastaselt ei saanud ta enam teisiti liikuda kui ainult ratastoolis.

Naine harrastas teismelisena jujutsut, sealt edasi viis ta tee ratastoolikorvpalli ja lõpuks invakergejõustiku juurde.

Vervoort on oma haiguse tõttu pidanud aastaid võtma erinevaid ravimeid, kuid mitte selliseid, mis on kirjas dopinguna. Seega ei peaks ta Rios dopingukontrolli kartma.

Samas on ta valu juba nii tugev, et peab enne treeninguid ja võistlusi morfiini süstima.

Vervoort elab koos oma koera Zeniga, kuid tal on hooldaja, kes käib teda neli korda päevas abistamas.

Belglanna sõnul ei ole veel leiutatud ravimit, mis ta valust täiesti vabastaks ja ta terveks raviks, ta lihased ja koed surevad aeglaselt nii nagu ka tema hing.

Selle tõttu langetas naine otsuse lahkuda elust vabatahtlikult siis, kui osa ta kehast veel töötab.  Belglanna soovib, et kui talle tehakse surmav süst, siis oleksid pereliikmed ja sõbrad teda ära saatmas.

Belgias on maailma üks leebemaid eutanaasiaseadusi, mis sätestab, et lisaks täiskasvanutele saavad ka alaealised oma elu üle otsustada kui neil on vanemate ja psühhiaatri luba.

Vervoort pidi eutanaasiaks saama kolmelt arstilt ja psühhiaarilt dokumendi, mis kinnitab, et ta valud on väljakannatamatud ja haigus ei ole ravitav.

«Saan nüüd õigel hetkel öelda, et mulle aitab ja keegi ei saa mind suremast keelata. See mõte annab mulle jõudu kui valu on väljakannatamatu. Inimesed näevad mind sportimas ja naeratamas, kuid nad ei tea, mis toimub suletud uste taga,» teatas naine.

Vervoort kirjutas valmis pika lahkumiskirja oma lähedastele, samuti andis ta näpunäiteid, kuidas peaks tema matused välja nägema. Üks on kindel, ta tahab matusele lõbusat live-muusikat, et ta tuhastataks ja ta tuhk levitataks Kanaari saarestiku saare Lanzarote rannale. 

Rio paraolümpiamängud toimuvad 7. - 18. septembrini. 

Tagasi üles