Eesti Muusikaauhinnad 2020

Briti ajaloolane lükkas ümber Gestapoga seotud müüte

Gestapo peahoone Berliinis

FOTO: Wikipedia.org

Saksamaa kunagise salapolitsei Gestapo tegevust on kujutatud filmides ja telesaadetes ning paljdel on kujunenud selle järgi nimetatud organisatsioonist arvamus.

Gestapo tegutses julmalt, kuid tal oli kodanike seas palju innukaid abistajaid, edastab Yle. 

Briti ajaloolane Frank McDonough lõhub gestapo ümber olevaid müüte oma raamatus «Gestapo: Natsi-Saksamaa salapolitsei ajalugu», selgitades et seni levib valeteave, mis pärineb filmidest ja telesaadetest.

Ajaloolase sõnul on filmides Gestapot kujutatud kõikvõimsa terrorivõrgustikuna, kuid tegelikkuses ta valis tegevust ja võtteid vastavalt oma võimalustele ja sellele, kellega tegeleda tuli.

Müüt 1: Gestapo oli kõikvõimas ja kontrollis kõike

Seni liiguvad lood, et Gestapo «kombitsad» ulatusid natsi-Saksamaal ja okupeeritud aladel kõikjale. Mitte keegi ei saanud oma ellujäämises kindel olla, kui agendid otsisid teistimõtlejaid, kes tabamise järgselt saadeti koonduslaagritesse.

McDonoughi teatel oli Gestapo politseiorganisatsioon, mis ei olnud väga suur. Selle ridadesse kuulus tippajal umbes 16 000 töötajat, kelle tegevuseks oli jälgida kümneid miljoneid sakslasi. Ta tõi näite, et poole miljoni elanikuga Düsseldorfis töötas 126 Gestapo salapolitseinikku.

Gestpo tegeles eelkõige inimrühmade ja isikutega, keda peeti Saksamaa jaoks ohtlikeks. Neid, kes endast ohtu ei kujutanud, ei jälgitud.

McDonoughi arvates tekkis Gestapo kõikvõimsuse ja julmuse müüt sellest, et okupeeritud alade elanikud ei olnud sakslased ja neid inimesi koheldi julmalt, sest nende elu ei pidanud säästma. Julma kohtlemise müüdi lõid eelkõige okupeeritud alade elanikud.

Briti ajaloolase sõnul käitusid Gestapo agendid Saksamaal hoopis teisti kui teistes riikides.

Oma raamatu tarbeks ja müütide ümberlükkamiseks uuris ta Saksamaa Düsseldorfi arhiivides 73 000 Gestapo dokumenti, mis käsitlevad inimeste kinnivõtmist ja ülekuulamist. Enamik Gestapo materjalidest hävines Teises maailmasõjas.

Müüt 2: Gestapo oli natsivõimu vundament

Saksa riiklik salapolitsei ehk Gestapo (Geheime Staatspolizei) asutati 1933. aastal Preisi siseministri Hermann Göringi korraldusel Presimaa salapolitsei põhjalt.

Gestapo oli natsivõimu üks osa, kuid mitte põhivundament. Natsidiktatuuri tugevnemisega kasvas salapolitsei võim ja asuti jälitama aina uusi ohtlikuks peetavaid inimrühmi.

Gestpo algseks eesmärgiks oli hävitada kommunistid ja hoida silm peal neil, kes oma usu tõttu olid natsionaalsotsialismi vastased ja just selles tegevuses oli Gestapo väga edukas.

«Umbes 70 protsenti Gestpo käsitletud juhtumitest oli seotud kommunistidega. Natsi-Saksamaal oli raske olla aktiivne kommunist ilma, et ei oleks langenud salapolitsei kätte,» selgitas ajaloolane.

Gestapo tegeles ka «ühiskonda kahjustava elemendiga», kelleks olid mustlased, homoseksuaalid, vaimuhaiged, sarimõrvarid, kerjused, seksuaalkurjategijad ja tänavaprostituudid. Nende inimgruppide hävitamine põhines natside rassipuhastusideoloogial.

Gestapo hakkas juute jälgima alates 1935. aastast, mil Saksamaal keelati juutide ja sakslaste vahelised segaabielud. Just siis hakkasid inimesed Gestapole aktiivselt kaastööd tegema ning naabrite ja sõprade kohta kaebusi esitama.

«Gestapo agente huvitas, kes kellega seksis. Kui ilmnes, et juut oli sakslasega seksuaalvahekorras, siis uurisid nad selle kohta kõiki detaile. Osa uurimis- ja ülekuulamisdokumentidest on nagu vilets porno,» nentis McDonough.

Lõpuks tegeles Gestapo juutide saatmisega nii Auschwitzi kui teistesse koonduslaagritesse. Natside käeläbi hukkus umbes 160 000 Saksamaal elanud juuti ja miljoneid inimesi okupeeritud aladelt.

Müüt 3: Gestapo valvas kõiki ja kõike

Gestapo ei olnud tegelikult suur politseiorganisatsioon ja selle tõttu oli võimatu jälgida kõiki sakslasi ja teiste rahvuste esindajaid. Filmides on jäetud mulje, et Gestpo silmad-kõrvad olid kõikjal, kuid see on filmitegijate fantaasia.

McDonoughi teatel põhines suur osa Gestapo uurimistest kodanike antud vihjetel ehk siis ei olnud veri paksem kui vesi, vaid kaebusi esitati ka oma lähedaste kohta.

«Gestapo vajas inimesi, kes neid abistaksid ja kaastööd teeksid. Nad tegid propagandat ja inimesed langesid selle lõksu. Pakjud hakkasid ajupesu tulemusel pealekaebajateks,» selgitas ajaloolane.

Gestapo uuriski pealekaebajate edastatud infol põhinevaid juhtumeid, milles paljud olid marginaalsed. Näiteks 1937. aastal tegelesid agendid Essenis mitu kuud juhtumiga, milles keegi kirjutas sealses siiditehases WCsse naistevastaseid teateid.

Tehases töötas õpipoisina mitu teismelist poissi, kellelt võeti käekirjanäited. Kolm poistest misteti huligaansuses süüdi, kuid neid ei karistatud.

Pealkaebamiste taga olid tihti peretülid või vihavaen naabritega. Gestapo uuris näiteks 1939. aastal Düsseldorfis juhtumit, milles proua Hof teatas Gestapole, et ta abikaasa on kommunist, kes on riigikorra vastane. Uuring näitas, et mehel ei olnud poliitikast aimugi, ta oli lihtsalt vägivaldne joodik.

Briti ajaloolase sõnul hakkasid sakslased pealekaebamist nägema kui isamaalist tegu,  mis aitas kaasa ühiskonna parandamisele.

«Gestapo ei sundinud kedagi välja andma ega peale kaebama, saklased ise tahtsid Gestapot aidata, kuna nende silmis oli see politseiorganisatsioon mõjuvõimas. Nad tahtsid olla osa sellest,» selgitas McDonough.

Müüt 4: Gestpo kohtles kõiki vange väga julmalt

Briti ajaloolase teatel ei piinanud Gestapo mitte kõiki vange ja oli neid, keda ei saadetud koonduslaagrisse. Umbes 80 protsenti kinnipeetutest ja ülekuulatutest vabastati.

Gestapo kohtles rassipuhtaid sakslasi «siidkinnastega», samas teistesse inimgruppidesse kuulujate suhtes võis olla väga julm.

«Kui näiteks sakslast kahtlustati Adolf Hitleri solvamises, siis ülekuulamine võis alata väga viisakalt, kinnipeetule pakuti isegi kohvi. Sageli küsiti, et kas süüdistus vastab ikka tõele. Kuid kommunistide suhtes näidati üles julmust,» teatas McDonough.

Mittesakslaste puhul kasutati karmimaid ülekuulamisvõtteid, ka peksmist ja piinamist. Nende juhtumite kohta on mitmeid märkmeid Gestapo säilinud dokumentides.

«Gestpo kasutas veepiinamist, inimesi äratati keset ööd ja kuulati üle tunde. Gestapol oli ka kehalise piinamise riistu nagu keskajal. Samas ülekuulajad teadsid, et piinamisega saadavad andmed ei pruugi olla õiged, kuna inimesed kartsid oma elu pärast ja olid valmis omaks võtma kõike,» jätkas ajaloolane.

Müüt 5: Gestapo salapolitsenikud said pärast Teist maailmasõda karistada

Enamik Gestapo poolt toime pandud kuritegudest jäi tähelepanuta. Pärast sõda korraldasid liitlased Nürnbergi protsessi, milles natsi-Saksamaa endised juhid anti kohtu alla, osa neist mõisteti surma, kuid suur osa Gestapo ridadesse kuulunutest ei jõudnud kunagi sellesse kohtusse.

Paljud neist jätkasid pärast sõda salapolitseiniku karjääri Lääne-Saksamaal. Ida-Saksmaal loodi oma uus salapolitsei Stasi, mis sai samuti julmustega kuulsaks.

«Ida-Saksa salapolitseid ei loodud Gestapo põhjalt, see on lihtsalt müüt. Ida-Saksamaa tekke järgselt toimus riigisüsteemi puhastamine natsidest,» lausus ajaloolane.

1960. aastatel tahtid aktivistid anda Lääne-Saksamaal kohtu alla kunagi Gestapoga seotud isikuid. Lääne-Saksamaa politsei arreteeris 1969. aastal advokaadina tegutsenud Werner Besti, kes vastutas Gestapos uute liikmete, kes oleksid tegelenud juutide tapmisega, värbamise eest.

Tal oli lai suhtlusvõrgustik ja ta sai kolmelt arstilt tõendi, et ta tervis on kohtu jaoks liiga halb. Tema üle ei peetud kunagi kohut ning Best suri 1989. aastal vaba mehena.

Gestapo likvideeriti 1945. aastal ning Nürnbergi protsessil kuulutati see salapolitsei kuritegelikuks.