/nginx/o/2010/11/15/467173t1hae4f.jpg)
Kirjastaja Tiina Ristimets elas eile Lohusalu-Meremõisa rannas üle tõsise šoki, kui teda ründas võõras koer. Naine kirjeldas ehmatavat kogemust sotsiaalmeedias.
Tiina Ristimetsa ründas avalikus rannas koer: omanik vaatas mu lõhkist jalga ja ütles, et oh, pole midagi, haavad pole sügavad! (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tegin eile 16.30 ajal Lohusalu-Meremõisa rannalõigul oma tavapärast jalutuskäiku. See on mu üks lemmikrandasid, kus käin üksi või lastega üsna tihti. Kui olin jõudnud Meremõisa randa, nägin kaugel kahte inimest, kellega oli koos suur hundikoer. Jalutasin rahulikult rannal edasi. Järgmisel hetkel kargas see koer püsti ja tormas minu poole. Kui sain aru, et ta mind ründab, oli mu ainuke mõte, et jumal tänatud, et mu väikest poega kaasas pole.
Koer kargas mulle jalga. Tulemuseks olid katkised riided ja verised kihvajäljed minu jalas. Olin täiesti šokis. Lisaks valule ja hirmule olin täiesti segaduses, et selline asi ka päriselt toimub. See on avalik rand, kus jalutavad inimesed ja mängivad lapsed.
Mind rünnanud koera omanikud püüdsid pärast minu ründamist koera kinni. Minu küsimusele, miks selline koer, kes on ründeohtlik, on rannal lahti, vastasid nad, et tegemist on väärkoheldud koeraga. Lisaks ütlesid nad, et koer ründas sellepärast, et ma jalutasin koera poole.
Mainin üle, et ma ei teinud muud, kui jalutasin vaikselt avalikul rannal. Üks koeraomanikest vaatas mu lõhkist jalga ja ütles: oh, pole midagi, haavad pole sügavad. Nad ei vabandanud ega pakkunud abi. Ma lihtsalt lonkasin sealt nuttes minema,» kirjeldas Ristimets.
Õhtul käis ta EMOs oma haava näitamas ja talle tehti seal teetanuse süst.
«Aga hingehaav ja küsimus on jäänud. Kuidas selline asi saab üldse olla võimalik? Mis saab siis, kui koer ründab jälle ja seekord on ohvriks näiteks mõni laps, kes taolisest traumast ei pruugi välja tulla kogu elu. Ma ei süüdista koera, ta oli ilmselgelt vales kohas ja valede inimeste käes,» rõhutas Ristimets.
Ristimets loodab, et ehk paneb tema lugu koeraomanikke mõtlema ja aitab ära hoida mõne samalaadse juhtumi.