Marat, millal te alustasite sportlasekarjääri?
Spordiga alustasin kuskil 7-aastasena. Algul tegelesin akrobaatikaga, aga siis hakkasin kiiresti kasvama, paljud akrobaatilised elemendid muutusid keeruliseks ja tekkis küsimus, kuhu mind edasi saata. Algul soovitati mul tegeleda kickboxinguga, aga siis sattusin isa sõprade soovitusel treener Igor Golubevi juurde trenni ja valisin alaks kudo.
Olete rahul, et just sinna sattusite?
Muidugi, sport on alati hea. Eriti tore on see, et olen sellisesse kollektiivi sattunud.
Kas kujutate oma elu kudota ette?
Üldiselt on raske ette kujutada oma elu spordita üldse. Lisaks kudole tegelen ma ka kickpoksiga, olen proovinud taipoksi, seega on raske öelda seda vaid kudo kohta. Ma ei kujuta ette elu võitluskunstideta, nii võiks öelda.
Kui hästi mäletate oma esimest võistlust?
Jah, isegi väga hästi mäletan. Olin 13-aastane, kaotasin, olin sellest väga löödud, aga see pani mu sportlaseteele aluse.
Aga millised on emotsioonid kõige õnnestunumalt matšilt?
Emotsionaalselt oli kõige raskem matš Venemaal, sõitsin esimest korda sellisele suurele võistlusele ja keegi ei teadnud, kuidas mul hakkab seal minema, kuid lõpuks sain tšempioni tiitli.
Tegelete alaga, kus tuleb vastu võtta ka valusaid kaotusi. Milline on olnud rängim kaotus?
Kõige halvem lüüasaamine oli mul juunioride kickboxingu maailmameistrvõistlustel WAKO reeglite järgi. Finaalis kohtusin võiks öelda kaasmaalasega Venemaalt Dagestanist, matš oli suhteliselt tasavägine ja mulle tundus, et saan punktidega võidu, aga jäin siiski kaotajaks.