Päev Gerli Padari meeletust elust

Martin Parmas ja Gerli Padar Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Tänases saates «Üks päev» saime näha Eesti andeka muusiku Gerli Padari hullumeelset päeva.

Sellesse mahtus nii muuseumi külastamine, tantsutrenn, lavaproov, kaks kontserti kui ka elu esimene helikopteriga lendamine.

Päev saab alguse Tartu ühest kohvikust, kus Gerli ja ta kaaslane Martin Parmas joovad hommiku alustuseks ühe kohvi. Plaan on minna spordimuuseumisse, et vaadata üle elukad, kellele Gerli ja Martin oma hääle andsid. Tegemist on erinevate spordimaskottidega üle maailma.

«Üks mu unistusi on multifilmile anda eestikeelne hääl. See on väga lahe ja ma olen täielik multifilmide fänn ka,» seletab Padar.

Gerlile meeldib mõnes mõttes Tartus palju rohkem, kuna siin olevat tunduvalt rahulikum kui Tallinnas.

Pärast muuseumi külastust leiab paar, et neil on enne kontserdiproovi piisavalt aega, et teha üks tantsutrenn. Gerli räägib, et nad on eelmise aasta «Tantsud tähtedega» saatest alates tantsimisega jätkanud, harjutades pea iga päev. See on naisele lavalist kindlust andnud, näiteks teab ta tänu tantsimisele, mida oma kätega laval peale hakata.

«Ma ei tunne ebamugavust, et ma ei oska midagi teha. See aitab mind vormis hoida, aga aega on nii vähe, et ei saa täistrenni isegi teha,» seletab muusik.

Gerlile meeldib kriitika ning ta naljatleb sellega: «Ta [Martin Parmas] ikka vahest kiidab mind ka, mitte minu kuuldes, teistele …».

Edasi viib lauljanna tee Tartu laululavale, Broadway gala proovi.

«Natukene olen närvis küll, kuna mul ei ole sõnad peas. Ma olen vist ainus Eesti artist, kellel sõnad enne esinemist meelest lähevad.» Padaril on oma viipekeele süsteem, millega ta laulusõnu paremini meeles suudab pidada.

Proovi vahepeal helistab Gerli oma 2,5-aastasele tšiki-brikile (tütrele) Amanda-Rebekkale.

«Mul nii kurb meel ongi selle pärast, et lapsega saab olla nii vähe koos.» Siis aga meenutab lauljanna oma lapsepõlve ning ütleb, et ega tema vanemad olid ka muusikud ja tegid veel tööd pealekauba. «Ma arvan, et mõnes mõttes on Amandal vedanud,» naerab Gerli.

Enne lavale minekut teeb naine endale grimmi ise, seletades, et sellega ei ole mõtet eriti katsetada ning et tavaliselt kulub umbes pool tundi.

«Endal peab olema hea olla ja kui ma vaatan peeglisse, siis ma näen, et see olen mina.»

Peale Tartu esinemist naljatleb naine, et näe, isegi sõnad olid peas. Nüüd aga tuleb pooleteise tunniga jõuda kontserdile Haapsallu. «Kas sa võtad mu lilled ka, sa tead mulle ei meeldi eriti lilled,» kiirustab Padar helikopteri peale, mis teda juba laululava lähistel ootab.

Gerli sõidab esimest korda helikopteriga ning peale maandumist kirjeldab ta oma eufooriat, nagu ta oleks joobes, et nii lahe on.

Kell on 23.30 öösel, kui naine lõpuks väsinuna Haapsalust kodu poole sõitma saab hakata.