Somaalia olümpiakoondis on valmis homme algavateks Rio de Janeiro olümpiamängudeks, samas ei ole nad unustanud 21-aastast jooksjat, kes üritas põgenikuna jõuda Euroopasse, kuid hukkus Vahemeres.
Video: Somaalia olümpiajooksjad ei ole unustanud kaaslast, kes hukkus Vahemeres
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
4. august 2016, 16:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
The Guardiani teatel võistles Samia Yusuf Omar Pekingi olümpiamängudel 2008. aastal 200 meetri jooksus, olles siis 17-aastane.
Ta riik ei toetanud teda ja isegi jooksujalatsid sai ta laenuks Sudaani kergejõustiklastelt. Ta jäi jooksus viimaseks, kuid rahvale ta meeldis ja talle plaksutati.
Inglasest spordiajakirjanik Charles Robinson intervjueeris naist pärast jooksu. Sudaanlanna sõnul on tal viimaseks jäämise pärast häbi, kuid samas ta saab aru, et teistest riikidest pärit sportlastel on paremad treenimistingimused kui temal.
Rios näeb avatseremoonial Somaalia koondise kahte kõige uuemat liiget, kuid nende seas ei ole Omari, kuid ta lugu, milles on võite, otsusekindlust ja tragöödiat, köidab seni paljusid.
Kui Omar ja ta treeningkaaslased 2009. aastal treeninguid alustasid, siis ei seisnud nad ainult silmitsi vaesuse ja kitsaste oludega, vaid ka äärmusislamistliku grupeeninguga al-Shabaab, mis kontrollis suuri alasid, olles jõudnud pealinnast Mogadishust vaid paari kilomeetri kaugusele.
«Al-Shabaabi võimu all elamine oli võimatu. Tuli kanda raskeid moslemirõivaid, millega oli võimatu joosta,» teatas Omari endine treeningkaaslane Leila Samo.
Äärmusislamistid keelasid nende poolt kontrollitavatel aladel spordi täielikult, samas survestades sportlasi astuma nende ridadesse.
«2008- 2011 tuli kanda neid spordirõivaid, mida äärmusislamistid lubasid. Nad ütlesid sportlastele, et neil on liiga palju vaba aega ja selle tõttu peaks nad võitlejateks hakkama,» sõnas Omari sõber ja treeningkaaslane Abdulahi Bare.
2010. aasta oktoobris ei suutnud Omar, kes elas Mogadishu lähedal põgenikelaagris, enam survet taluda ja ta otsustas Somaaliast lahkuda. Naise arvates ei saanud ta kodumaal korralikult treenida ja ta tahtis Euroopast treeneri leida, kelle käe all edasi minna. 2011. aasta detsembriks oli ta jõudnud Liibüasse, makstes smugeldajatele suure summa, et sinna jõuda.
Omar läks 2012. aasta aprillis ülerahvastatud paati, milles ta tahtis üle Vahemere Itaaliasse jõuda. Tegemist oli riskantse plaaniga, kuna ta ei tundnud Euroopas mitte ühtegi jooksutreenerit ja tal oli väljapool Somaaliat vaid paar sõpra. Kuid ta hoidis silme ees unistust osaleda 2012. ja 2016. aasta olümpial.
Alus, mille pardal oli 70 inimest, jäi keset Vahemerd seisma, kuna kütus lõppes. Itaalia rannavalve märkas hättasattunuid ja suundus appi. Paljud olid paadist välja kukkunud ja hoidsid paadi küljes olnud köitest kinni. Osa aga uppusid, kaasa arvatud Omar, kes oli siis vaid 21-aastane. Tema surnukeha ei leitud. Oletati, et üks veest välja toodud seitsmest hukkunust võib olla tema, kuid ametlikult ei ole seda kinnitatud.
Noore andeka sportlase kaotus kummitab seni Somaalia kergejõustiklasi. 2014. aastal otsustasid nad, et peavad saama paremad treeningtingimused ja selle tõttu korraldasid Mogadishus protesti.
Somaalia olümpiakomitee juhi Duran Farah teatel on nüüdseks mõningaid muutusi olnud, kuid need on aeglased.
Seni on probleeme, et naised treenivad avalikult, kuid naissportased jätkavad võitlust oma õiguste eest.
Kuna treeningtingimused ei vasta rahvusvahelisele tasemele, siis on paljud andekad noorsportlased suundunud Euroopasse ja Jeemenisse, läbides samad katsmumused, mis tuli läbida Omaril.
Rio olümpial esindavad Somaaliat kaks noort jooksjat, Maryan Nuh Muse ja Mohamed Daud Mohamed. Nad ei ole Omari unustanud ja võistlevad ka tema nimel.