See on ka sotsiaalne projekt, see ei ole lihtsalt nii, et nad panevad selle kokku ja kõik, nad teevad seda nädal aega, ehitavad, grillivad, joovad, üldse ei maga, õhtust hommikuni teevad kogu aeg tööd, ühed kukuvad väsimusest pikali, teised jätkavad.
Kohalikud kodutud ja pätid kogunevad öösiti nende ümber, hommikul tulevad vanemad oma pisikeste lastega, päeval käib igasugust rahvast ja kõik küsivad, mis see on ja nad seletavad neile. Seal ühenduvad videokunst, foto- ja etenduskunst, lisaks sellele on see sotsiaalne fenomen.
Festival on rahvusvaheline projekt, kui tavaline see on, kui maailma kunstnikud ühise eesmärgi nimel ühinevad?
Festival otsetõlkes ongi pidu ja see on kunstnike loominguline pidu. Paljud tavanäitused toimivad ilma loojate kohaloluta, saadetakse tööd, makstakse kindlustused, pannakse galeriisse seina peale, inimesed käivad vaatamas ja ohkavad, et kui ilus või et ei saa aru.
Festivali mõte on selles, et loovisikuid ühendada, see on suur workshop, kus tekib sünergia ja loominguline keskkond. Üks pool on tehnilised töötoad, kus inimesed teevad uusi teoseid, vahetavad kogemusi ja tehnilisi oskusi, teine asi on sotsiaalne fenomen, et nad saavad teada, millega kunstnikud eri maades tegelevad ja millised oleks võimalused seda kunsti ning ühiskonda edasi arendada.
Üheks põhjuseks, miks kaasaegne kunst ei räägi ühiskonnas nii palju kaasa, on võib-olla see, et paljud on kunsti kollektiivsest loovformaadist loobunud. Meie teeme 1998. aastast iga-aastaseid festivale, need on ainukesed, mis on sellest ajast veel jäänud.