Venemaalt leiti Himmleri päevikud, mis paljastavad natsiõudusi

Heinrich Himmler

FOTO: SCANPIX

Venemaal Podolski militaararhiivist leiti osa holokausti arhitekti Heinrich Himmleri päevikutest, milles olevad kirjutised pärinevad aastatest 1938, 1943 ja 1944.

Väljaanne Jewish Chronicle teatas, et eelmine osa Himmleri päevikutest leiti juba 1950. aastatel ja Iisraelis Tel Avivis tuli päevavalgele natsijuhi kirju, kuid nüüd leiti Punaarmee poolt Himmlerilt konfiskeeritud ja seni unustatud päevikuid veel.

Päevikutest ilmneb mitmeid groteskseid detaile ja julmusi. Näiteks Himmler alustas sageli päeva massaažiga, kuna ta kannatas kõhukrampide all.

Himmleril oli tegemist ka perega, päevikus on kirjas, et talle meeldis tähti vaadata ja helistada oma tütrele Gudrunile, kes kandis perekeskel hüüdnime Puppi.

Samas oli märkus, et tal tuleb langetada hukkamisotsuseid ja osta Auschwitzi koonduslaagri jaoks valvekoeri, kes saaksid «vange lõhki rebida».

Päevikus on sissekanne 2. veebruarist 1943, mil ta külastas Sobibori surmalaagrit, kus talle demonstreeriti gaasiga hukkamist. Selleks oli lähedasest linnast toodud 400 naist ja tüdrukut.

Saksamaa ajalooinstituut kinnitas, et Podolskist leitud päevikud on autentsed ja need kuulusid Himmlerile. Arvati, et neis on tavaelu kirjeldus, kuid tegelikult paljastavad nad väärtuslikku infot natside kordasaadetud õuduste kohta.

«Need päevikud aitavad paremini mõista Teise maailmasõja viimast faasi,» teatas ajaloolane Nikolaus Katzer.

Natsi-Saksamaa juhi Adolf Hitleri siseringi kuulunud Himmler üritas pääseda sõja lõpus Taani, kuid britid tabasid ta Flensburgis. Enne kui ta jõuti ülekuulata, võttis ta 23. mail 1945 kaaliumtsüaniidi, mis ta tappis.  

Reichsfüreri tiitlit kandnud Himmlerile allusid Saksamaa politsei- ja julgeolekujõud. Tema näpunäidete järgi mõrvati koonduslaagrites juute, poolakaid, nõukogude sõjavange, mustlasi ja teisi, kes olid natside arvates «alamast rassist».

Rahvusvheline ajaloolaste grupp kavatseb järgmisel aastal anda välja Himmleri päevikutel põhineva raamatu, mida täiendavad ajaloolaste selgitavad kommentaarid. 

Tagasi üles