Hurtsi menu Eestis: tõsiseltvõetavad stiilsed mehed, kes teavad, mida nad teevad

Hurts Tallinnas, meeletu menu. Foto: Jelena Rudi

Enne kontserti kohtusin laulja Theo Hutchcrafti ja sündimees Adam Andersoniga hotellis, et paar sõna juttu ajada. Laval toetasid duot trummar, süntesaatorivana ja sorav tenor, kes ka paar hingematvat soolot enda peale võttis.

Hurtsi liikmed Theo ja Adam kohtusid ühe Manchesteri ebapopulaarse klubi ees, kus nende sõbrad omavahel kaklema läksid. «Sel hetkel sain ma aru, et tahan muusikaga tegeleda,» ütles bändi solist Theo Hutchcraft. Sama arusaam tabas siis ka klahvimees Adam Andersoni.

Theo, kas pole huvitav, et sinu nimi on Theo, mis tuleb kreekakeelsest sõnast theos ja tähendab jumalat, ja Adam, sinu nimi on Adam?

Adam: Esimene elav inimene!

Theo: Tõepoolest lahe, eks.

Miks selline välimus?

Theo ja Adam: Meile meeldivad 40ndad.

Olete öelnud, et enne, kui otsustasite bändi teha, ei osanud te korralikult ühtegi pilli mängida.
Mismoodi õppisite?

Theo ja Adam: Meil polnudki eesmärki saada mingiteks ülikõvadeks pillimeesteks, et oma virtuoossusega hiilata, tahtsime omandada piisavalt pillimänguoskust, et saaks lugusid teha, meie eesmärk oli algusest peale lihtsalt häid lugusid kirjutada. Ma võin oma peas 30 instrumenti mängida, aga tähtis on see enda seest välja saada.

Rahvas huilgas

Kui kohale jõudsin, oli Shirubi Ikazuchi juba ära esinenud, plaadi pealt lendas igihaljaid hitte, peaasjalikult Factory, legendaarse Manchesteri leibeli šedöövreid. Rahvas huilgas pärast iga lugu lootuses põhirooga maitsta.

Küsisin sõbralt, mis ta arvab, miks nii palju rahvast on. Ta vastas, et vaata ise, siin on noorte kõrval ka palju vanemaid inimesi: noortele meeldivad moodsad asjad, aga vanematele avaldab muljet just see, et poisid on nii ilusad ja korralikud.

Kunagi ammu Inglismaal oli iga vanem rõõmus, kui nende võsuke oli pigem skinhead, selmet olla närune hipi, sest skinnid olid viksitud saabaste ja pöetud peadega stiilsed kutid, aga hipid suvalised lõngused. Ma arvan, et sama asi töötab ka Hurtsi peal.  

Pärast viimase vindini kruvitud ärevust tuleb Hurts lavale. Kajavad pühalikud akordid. Rahvas võbiseb, pisar vestitaskus. Tüdrukud kiljuvad. Nähtamatu viiuldaja saeb oma pilli nii, et tekib tahtmine suurest õnnest nutma hakata. Ihukarvad löövad kulpi. Siis tuleb kolmas lugu, «Wonderful Life», nende läbimurdehitt. Kananahk püsib järgmise looni, siis kaob. Rahvas juubeldab.

Palsam hingele

Taban end mõttelt, et bändi nimi võiks vabalt olla Healers – nende muusika mõjub nagu hingepalsam.

Pärast viimase Nõukogude Liidu korvpallimeistri kroonimist pole siin hallis sellist ülevust tunda saanud, sosistavad seinad. Hämarusega aitavad võidelda tennisekostüümides ringi käivad tüdrukud, kes jagavad rahvale oma peanuppude ilmestamiseks fluorestseeruvaid neoonprille, täpselt nagu kuus aastat tagasi, kui ma 1500 Lasnamäe venelasega siinsamas drum’n’bass’i käisin tantsimas.

Seltsimehed põiekandjad kurdavad, et peldikus käimiseks kulub ligi kaheksa minutit: pea kahe loo keskmine pikkus, ja see on parajalt ränk hind, mida fännil tuleb oma valu eest maksta. Tütarlaste vetsujärjekord venis nagu näts, üle saja meetri, mis ei kõnele nõrgema sugupoole nõrgematest struktuuridest, vaid sellest, et tualette oli liiga vähe, ning muidugi sellest, et nägus poistebänd läheb tšikkidele peale.

Sellegipoolest, üldised vaatlusandmed ei kinnitanud, et tšikid olnuksid valitsev segment publikus. Silm kohtab ka palju tädisid ja onusid. Arvatavasti on suurem osa neist nostalgiast kohale tulnud, viimati võis ju nii siiraid ja ilusaid bände näha 90ndate algul.

Aus disko

Miks aus diskobänd valitseb? Külastasin hiljuti üle pika aja sõpra, kes oli ostnud uue helisüsteemi ja videoprojektori ning tegi kuuma Youtube’i diskoga. Küsisin irooniliselt, et miks ta nüüd järsku lahedat musa kuulab, enne kuulas ikka rokki ja igavamat sorti. Ta ütles, et väsis sellest egotrippimisest ära, kõik rokkarid laulavad ainult endast ja see on kole tüütu.

Kuula seda, ei mingit ego, puhas rõõm, onju? – ja pani järjekordse tantsušedöövri peale. Ma arvan, et see on ka üks Hurtsi populaarsuse põhjuseid. Siirus ja romantika, millele on igas inimsüdames laegas olemas, ent mida pole kogu aeg mõttekas või teiste arvamust silmas pidades kombekas avali hoida.  

Hurtsi edu kui sotsiaalne kommentaar: inimesed on väsinud egotripparitest! Miks sulle Hurts meeldib? Tõsiseltvõetavad stiilsed mehed, kes teavad, mida nad teevad, ja teevad ausalt romantilist muusikat, ja see läheb inimestele hinge. Siirad tunded ja ilus muusika. Lihtne.

Rahvas juba oskab hinnata talentide lendu, Hurts annab Tallinnas oma seni suurima kontserdi üldse. Eesti võib uhke olla, siin elab ilmselt kõige rohkem Hurtsi fänne ühe elaniku kohta maailmas.

Kontsert

Hurts (Suurbritannia)
Tallinn, Kalevi spordihall
25. jaanuaril