Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

Iraani järv näeb satelliitfotodel välja nagu võigas kuriteopaik

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Inna-Katrin Hein
Copy
Urmia järv
Urmia järv Foto: Wikipedia.org

Iraanis asuvast Urmia soolajärvest hiljuti tehtud satelliitpiltidel on näha, et sealne vesi on punane nagu oleksid paigas tapatalgud toimunud.

Teadlaste sõnul on «veretöö» põhjustajaks mikrorganismid, mis soolsuse ja valguse kaasabil paljunevad ja veele punase tooni annavad, kirjutab Live Science.

USA kosmoseagentuuri NASA teatel aurustub suveperioodil järvest palju vett ja soola kontsentratsioon kasvab.

18. juulil NASA Aqua satelliidi tehtud fotodel näha olev punane toon on soolases vees elavate bakterite ja vetikate tekitatud.

Iraani-Türgi piiri ääres asuva järve vesi on tavaliselt rohekassinine. Just sellisena on see järv näha 23. aprillil tehtud fotodel, kuid paar kuud hiljem oleks järve nagu veini või verd kallatud.

Kevdel jõuab Urmia järve lumesulamisvesi ja vihmavesi, mis järve värskendavad ja soolsuse madalal hoiavad. Suvises kuumuses osa veest aurustub ja soolsus kasvab.

Teadlaste arvates on selle järve värvimuutuse taga Halobacteriaceae bakterid ja Dunaliella vetikad.

Saksamaa Stuttgarti ülikooli teadlane Mohammad Tourian arvas juba varem, et Urmia järve veevärvi muutuse taga on Dunaliella salina vetikad. NASA teatas nüüd, et seda põhjustavad samuti Halobacteriaceae bakterid, mis tekitavad rubiinpunast pigmenti ning kui bakterite populatsioon on piisavalt suur, võivad nad kogu järve «punaseks värvida».

Wikipedia: Urmia on äravooluta soolajärv Iraani loodeosas. Järve suurim pikkus on umbes 140 kilomeetrit, laius umbes 55 kilomeetrit, keskmine sügavus on vii meetrit, suurim sügavus kuni 16 meetrit. Järve pindala on umbes 4868 ruutkilomeetrit.

Urmia järve, milles on 102 saart, soolsus ulatub 230 promillini.

Pilte vaata siit. 

Tagasi üles