Diskussioon Eesti filmitööstuse hetkeolukorra üle on viimasel paaril aastal, kui majanduslangus on kahandanud kodumaiste linateoste tootmist, olnud üsna aktiivne.
Väikeses Eestis sündis maailmatasemel film
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küll on Eesti filmi kulul tehtud võllanalju, tambitud seda halastamatult mutta ja kuulutatud pea olematuks. Statistika näib irvhammaste seisukohti justkui kinnitavat, kuid õnneks seis veel nii hull ei ole.
Tiheda rahvusvahelise koostöö tulemusena valminud „Polli päevikud“ pole päriselt Eesti film, kuid see ei ole eriti oluline. Kodumaiste tegijate panus linateose valmimisse väärib märkimist ja jälle kord leiab kinnitust rahvasuus levinud tõde, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tähtis on tahta, küll siis lõpuks võimaluski avaneb.
Linateose idee pärineb Saksa kirja- ja filmimehelt Chris Krausilt, kes enda kanda võttis režissööri ja stsenaristi kohustusedki. Ta ei teinud seda ainult ambitsioonikusest, vaid ka soovist tuua lugu vaatajate ette tõetruult, sest tegu on ju tükikesega tema enda suguvõsa ajaloost.
Sõdade eel
Nimelt juhtus baltisaksa juurtega lavastaja tudengipõlves eelmise sajandi 80ndate lõpus lugema unustuse hõlma vajunud luuletaja Oda Shaeferi luulekogu ja sattus sellest üsna suurde vaimustusse. Natuke naise tausta uurinud, avastas Kraus, et tegemist on ta enda vanatädiga, kes oli Kolmanda Riigi ajal perekonnast välja arvatud ja unustatud, sest tema vaated ei sobinud kokku parajasti riiki valitsenud partei seisukohtadega.
Lugenud läbi poetessi elulooraamatu, milles autor on väga tähtsale kohale asetanud 1914. aasta suvel toimunud lühivisiidi oma perele kuulunud Polli ehk Põlula mõisa Eestis, ja käinud vahetult pärast iseseisvumist kohapeal ise olukorda kaemas, võttis Kraus oma südameasjaks vormida vanatädi lapsepõlvemälestustest film. Kümmekond aastat hiljem on tema pingutused vilja kandnud ja tulemus kõigile huvilistele alates möödunud reedest kohalikus kinos kaeda.
Linateos saab alguse enne Esimest maailmasõda. Olukord Euroopas on muutunud üsna teravaks ja seda on tunda ka Vene impeeriumi Eesti provintsis, kus aastasadu valitsenud baltisaksa aadli huvid põrkuvad kohalike tärkava vabadusjanu ja venelaste raugematu võimuihalusega.
Äsja emast ilma jäänud 14aastane Oda von Siering (Paula Beer) tuleb teadlasest isa (Edgar Selge) juurde Polli maamõisa, lootuses sealt leida lohutust oma leinale, kuid kahjuks seda ei juhtu. Isa on oma eksperimentide küljes nii kinni, et ei pane enese ümber toimuvat tähelegi. Tüdruk peab enda muredega ise toime tulema.
Olukord muutub, kui neiu kohtab haavatud eesti soost mässajat (Tambet Tuisk), kelle elu ta otsustab päästa. Vastutasuks soostub haritlase mulje jätnud mees teadmishimulisele tüdrukule luuletamist õpetada. Eri maailmavaadetega inimeste vahel areneb välja tugev sõprus, mis ühel hetkel muutub millekski enamaks.
Inimlik lugu
„Polli päevikud” on kindlasti ambitsioonikas film, mille tegemine kätkeb suurt riski. Eestlaste vabadusvõitlus ja baltisakslaste allakäik omavad asjaosaliste järeltulijatele teatud tähtsust, kuid ülejäänud Euroopa silmis (kogu maailmast rääkimata) on need sündmused marginaalsed. Lavastaja ja stsenarist Kraus pole end sellest õnneks häirida lasknud.
Sirgjoonelise ajaloolise eepose asemel on Kraus vaatajate ette toonud mitmekülgse loo inimestest ja tunnetest suursündmuste keerises, millest ei puudu väiksed vihjed hullumeelsusele, mis paari-kolme aastakümne pärast kogu maailma jälle sõjatandriks muutsid.
Eraldi kiitust väärivad näitlejatööd. Noort Odat kehastav Paula Beer on oma esimese suure filmirolli eest juba palju kiidusõnu pälvinud, kuid ei maksa unustada teisigi osatäitjaid. Edgar Selge läbikukkunud teadlase ja Jeanette Hain tema abikaasana on suurepärased. Tambet Tuisk ei jää neist kaugele maha, kuigi tema etteastet pärsib tegelaskuju skemaatilisus. Natuke paremini väljajoonistatud karakter oleks näitlejale kindlasti abiks olnud, kuid kõike ei saa ju tahta.
Maailmatasemel filme ei vändata siinmail just tihti. Veel vähem tehakse tipptasemel filme, mis otseselt lähtub meie värvikast ajaloost. „Polli päevikud” on küll vaid osaliselt Eesti film, kuid selle osa üle võime uhked olla.
„Polli päevikud”
Osades Paula Beer, Edgar Selge, Tambet Tuisk, Jeanette Hain.
Lavastanud Chris Kraus.
Kestus: kaks tundi ja üheksa minutit.
Hinnang: hea.