Jaak Joala Fanclub'i esimene üleilmne kokkutulek: mälestus Jaagust ei kustu!

9. juulil leidis Tallinna Portreegaleriis esmakordselt aset Jaak Joala Fanclubi üleilmne kokkutulek. Joala austajad oli Tallinnasse tulnud nii Eesti eri paigust kui ka näiteks Saksamaalt ning Soomest.

Elu24 kohtus fänniklubi liikmete Maarja Doyle’i ning Helme Kevvaiga, et rääkida Jaak Joala pärandist ning fänniklubi olulisusest ja tähtsusest selle liikmetele.

Maarja ja Helme ei ole kindlasti naised veidra kinnisideega, millele sõna fänn justkui tihti vihjab. Nii nende kui klubi teiste liikmete puhul on tegemist inimestega, kes teadvustavad endale (võib-olla isegi) rohkem kui keegi teine, millist väärtust legendaarse Joala esituses kõlanud lood kannavad. Kinnisideeks võib naiste puhul nimetada ehk ainult tänuväärset missiooni hoida elus mälestust Jaak Joalast ning tema panust muusikasse.

Ka Portreegalerii ei olnud fännide kohtumispaigaks valitud juhuslikult. Helme Kevvai sõnas, et see on nii sümboolse kui emotsionaalse väärtusega koht, sest just seal oli aasta aega tagasi üleval Jaak Joala isiklik fotonäitus "Kui kahju. Kak Zhal", pilte sünnist surmani. Ka selle fotonäituse eest kuulub tänu fännidele. Täpsemini Joala Venemaa fännidele, kellelt taoline idee tuli ning kes Rene Kirspuus (Tallinna Portreegalerii omanik ning näituse korraldaja) endale partneri leidsid. Nii siis võib öelda, et fännide kokkutulek oli ühtlasi ka legendaarse laulja mälestusüritus.

Jaak Joala Fanclubi asutas 2012. aastal samuti Jaagu venemaalannast fänn Larissa. Esialgu kuulusidki klubisse enamajaolt Joala Venemaalt pärit fännid, kuid aegamisi, läbi ühiste tutvuste ning huvide, leidsid sinna tee ka Eestimaalt pärit Joala austajad. Hüppeliselt, paarisajalt nelja tuhande peale, kasvas fänniklubi baas aga alles pärast Jaagu lahkumist meie seast 2014. aastal.

Larissal, kes klubi asutas, on Maarja ning Helme sõnul ka isiklike kokkupuuteid Joalaga. Kunagi Nõukogude ajal, kui Larissa noore neiuna Tallinnas õppis, oli Asula tänaval tema naabriks ei keegi muu kui Joala ise. Sellel  tänaval elas tunnustatud muusik oma karjääri hiilgeaegadel. Ka "Lugu kadunud flöödimängijast" sündis koos Mati Talvikuga just nimelt sellel aadressil.

Otsus kohtuda tuli fännidel üsna loomulikult. Oma mõtteid, tundeid, muljeid, armastust Jaagu esituses kõlanud muusika vastu ning mis ja miks neile oluline on, sooviti jagada ka isiklikult kohtudes, mitte vaid virtuaalsel teel. Maarja ning Helme rõhutavad, et see on usaldusväärne ning emotsionaalses mõttes turvaline keskkond fännide jaoks, kus saab jagada kõike, mis eestlasest lauljaga seoses hingel. Pooleldi naljatledes ütlevad naised, et fänniklubi on juba seetõttu vajalik, et teinekord kodus enam ei saagi Joalaga seotud teemadel rääkida. Lisaks on see platvorm loonud suurepärased võimalused Jaak Joala elust huvitatutel põnevaid fakte ning leide omavahel jagada.

Fänniklubi kokkusaamisele sai kohale tulla umbes 50 inimest. Venemaalt pärit fänne sellel ürituse kahjuks ei olnud. Külaskäik Eestisse sai tehtud juba mais. Idanaabritest fänniklubi liikmetel on üldse kujunenud traditsiooniks külastada Eestit kahel korral aastas – kevadel ja sügisel. Eelmine külaskäik jäi maikuusse ning järgmist plaanitakse septembrisse. Eestis käies külastatakse alati Metsakalmistut, kohtutakse Doris Joalaga ning juba sõpradeks kujunenud klubiliikmetega.

Vene fännid on üldse väga aktiivsed, kes üha enam ka Jaagu eesti keeles esitatud lugusid avastavad. Abi palutakse lugude tõlkimisel ning nii mõnigi on ette võtnud eesti keele õppimise, et Jaagu esituses kõlanud lugude sisu mõista.

Tihti on Joala tegemistesse Venemaal suhtutud kriitikaga, kuid Maarja ning Helme sõnul oli toonane turg Joalale ainuke võimalik väljund pääsemaks suurema publiku ette. Olukord oli paratamatu, sest sellel ajal olid muu maailma kontserdilavad Nõukogude artistidele üldiselt suletud.

Muusika on universaalne keel, mis ei sõltu muust ümbritsevast. Naised leiavad, et kui Joala oleks tegutsenud vaid Eesti tasandil, siis ei oleks tema muusikaline karjäär olnud niivõrd viljakas. Ta oli superstaar, kellele tahtsid lugusid kirjutada vaid parimad Nõukogude heliloojad ning Joala valiski ise, mis tuleb esitusele, mis mitte. Toonases estraaditaevas oli Joala ebajumal.

Fännide üritusel olid tulnud Jaagust kõnelema ka talle lähedased sõbrad ning kolleegid nagu Andres Raid, Olavi Pihlamägi, Raivo Sersant ning Viktor Lõõbas. Videotervituse saatis ka Ivo Linna. See, et ka nii-öelda esinejad üritusel olid, ei olnud tegelikult üldse planeeritud. Fänniklubi Eesti-poolsed eestvedajad Helme ja Maarja tänavad selle eest legendaarset diskorit Einar Kappi, kes ürituse muusikalise ja videopoole eest hoolitses ning kelle initsitaiivil taoline oluline nüanns fännide kokkusaamisele lisandus.

Nii kuulsid kohaletulnud põnevaid lugusid ning seiku Jaagu elust, mis võib-olla laiemale avalikkusele teada ei olegi.

Andres Raid näiteks rääkis enda sõprusest Jaaguga ning eriti laulja elu lõpuaastatest, mil nad olid naabrid. Fännid said kuulda lõbusaid seiku: näiteks kord hakkas Jaak endalegi märkamata anekdooti vestes järsku ilusa selge häälega laulma. Ehmunud olid sellest mõlemad mehed, sest teatavasti Jaak siis enam ei laulnud. Sai kuulda lugusid, kuivõrd Jaak nautis, kui teda ära ei tuntud ning kuidas ta seda tundmatust omaenda kodutanklas nautida sai. Nimelt käis Jaak aastaid Pärnu maantee Favora tanklas, kus ta eelistas tähelepanu vältides ka sisseoste teha. Ühe konreetse teenindajaga tekkisid sõbralikud suhted ning see härra ei teadnud lõpuni välja, kellega tal tuttava kliendi näol tegemist on.

Olavi Pihlamägi jutustas uuel plaadil ilmunud lugudest. Plaate tuleb kokku muide, 9. Sama palju kui Jaak Joala nimes tähti. Raivo Sersandilt, Jaagu kunagine manager, sai kuulda lugusid Venemaa aegadest ning Radarist. Samuti kummutas mees kuulujutud, nagu poleks Radari poisid Jaaguga läbi saanud. Vastupidi – üksteist austati ning toetati väga.

Miks peavad fännid aga vajalikuks kohtuda ning mis nende tegevust saadab? Vastus on lihtne – armastusest Joala muusika vastu. Maarja ja Helme ütlevad, et ei möödu päeva, kui nad Joalat ei kuulaks. Paljud muusikud esinevad naiste arvates paatoslikult, Joala aga laulis hingega. Lisaks sellele oli ta muidugi ka musikaalselt äärmiselt andekas. Mängis erinevaid instrumente, sai ükskõik millises žanris suurepäraselt lauldud.

Fännide sõnum on ühene. Jaak Joalat ning tema tehtut mälestatakse ja austatakse. Mälestus Jaagust elab nende sõnul seni, kuni elab viimane inimene, kes tema nime teab. 

Populaarne

Tagasi üles