Nike

Elu24 eksklusiiv! Sandra Jõgeva: Andy Warholi kuulsaim tsitaat on see, et tulevikus on igaüks 15 minutit kuulus

Andy Warhol

FOTO: youtube.com

Neljapäeval, 14. juulil avatakse suvepealinnas Pärnus näitus «Andy Warhol: Elu pärast supipurki / Filmid, videokunst ja installatsioonid 1963-1986», mida saab Pärnu Muuseumis (Aida 3) näha 14. augustini. Rangelt autori- ja leviõigustega kaitstud filmid ja videod deponeeritakse Pärnu Muuseumisse Warholi pärandi ametlikult valdajalt, Andy Warholi muuseumilt Pittsburghist (USA). Sellest, kes oli Andy Warhol ja kuidas näitus Pärnusse jõudis, räägib näituse üks kuraatoritest Sandra Jõgeva.

FOTO: MediaMarketing

Tegemist on näitusega, mis hakkab ilmselt furoori tekitama — kuidas see Eesti pinnale jõudis?

See sai alguse tänu Bob Colacellole, kellega meie teisel kuraatoril Marian Kivilal on ühine sõber Martin Saar. Bob Colacello oli Andy Warholi koostööpartner ja ajakirja Interwiew toimetaja, kes on 1980. aastate lõpul kirjutanud temast ka raamatu ning tegutseb praegugi kunstikriitiku ja ajakirjanikuna.

Seoses sellega, et Martin Saar väntab filmi Warholist, tekkis Marian Kivilal idee, et miks mitte ka Warholi näitust Eestis teha. Nii saadigi kontakt Pittsburghi muuseumi direktoriga, kes Colacelloga aktiivselt koostööd teeb. Mõte neile meeldis.  Marian küsis omakorda minult, ma olen nõus kaasa lööma ja me otsustasime seda teha koos. See on hea võimalus, sest minu jaoks on Warhol kogu aeg huviobjekt olnud. Kui ma olin EKA-s tudeng, mõjutas Warhol mind kunstnikuna väga, aga ma poleks arvanud, et ta mõjutab mind ka tema loomingu siiatoomise kaudu. 

Mis on selle näituse puhul see, mis peaks kunstivõõrale inimesele iseloomustama? 

FOTO: Polhem PR

Andy Warholi suurimaks panuseks kunstiajalukku on see, et ta kaotas kunstis piirid kõrge ja madala vahel. Tema graafika ikoonilisemad teosed on Campbelli supipurgid, mida iga Ameerika koduperenaine ostab kaubanduskeskusest, tema aga lõi neist olmelistest asjadest kunstiteosed. See oli tollal uudne lähenemine. Warholi kohta on öeldud, et ta on oma ajastu suurim popkunstnik, aga mitte esimene.

Ta oli veidi oma ajast ees, võib-olla isegi palju?

Jah, tema kuulsaim tsitaat on see, et tulevikus on igaüks 15 minutit kuulus. Meil on näitusel Warholi telesaateid, mida paljud ei tea ja mis valmisid 1980. aastel kohaliku kaabeltelevisiooni jaoks. Sellele eelnevalt loobus Warhol 1960. aastatel maalikunstist ja keskendus ainult filmile. Tema filmid on mõnes mõttes tänapäevalgi aktuaalsed.

Ta oli kuulus oma Factory poolest, tema stuudio New Yorgis oli hõbedaseks värvitud ja seal käis palju inimesi. Warhol oli introvert, endast ja eraelust ta ei rääkinud, ta oli vaikne, isegi sotsiaalfoobiaga, aga ta armastas inimesi. Talle meeldisid ilusad inimesed ja stuudiosse pääsemiseks pidid olema ilus või väga huvitav, selles suhtes ei teinud halba see, kui sul oli palju probleeme ja sa neist lakkamatult rääkisid. Teda huvitasid inimesed oma probleemidega.

Warholi filme pole meil peaaegu üldse näidatud, neis osalevad transvestiidid, homoseksuaalsed inimesed, kes olid sel ajal Ameerikas vägagi taunitavad. Warhol oli ise ka gei ja tal olid tuttavad transvestiidid, kes mängisid filmides naiste osasid. Need polnud head näitlejad ja kui neid filme vaadata, siis on need halvad filmid — kriiskamine, keegi on purjus, keegi süstib heroiini. 

Warhol jälgis oma ümbrust, kasutas diktofoni ja salvestas inimeste jutte. Need lindid on ka Pittsburghi muuseumis olemas, aga neid pole võimalik eksponeerida. Need on mitmekümneks aastaks arhiivis ja enne ei tohi neid kuulata, kui teatud aastad on möödas.

Warhol ka pildistas palju ja rääkis telefoniga. Tal oli üks sõber, kellega ta rääkis päevas umbes 5 tundi tavatelefonis. Kõik tema asjad olid nii, nagu praegu sotsiaalmeedias, kus annad teada, kuidas sa elad, inimesed teevad söögist või sõpradest pilte ja panevad need Facebooki või Instagrami. Selles osas oli Warhol vägagi oma ajast ees, ainult et tal olid polaroidvõtted ja lindistused inimeste juttudega. Ta rääkis palju telefonis ja oma assistendi kirja pandud vestluste põhjal kirjutas oma esimese raamatu.

Me käisime New Yorgis ja Pittsburghis ning vaatasime arhiivis teoseid. Warholi muuseum oskab väga hästi kaitsta nende tööde õigusi, neid ei leia Youtubest, nad ei pane neid üles ja me pidime minema ja ise arhiivis vaatama.

New Yorgis filmisime intervjuusid inimestega, kes olid Warholi aja tunnistajad, tema filmides osalejad ja sõbrad. Tahtsime ka Brigid Berliniga, kellega peetud telefonivestlustest on kokku pandud raamat «Andy Warholi filosoofia», intervjuu teha, aga ta oli haiglas. New Yorgis filmisime Bob Cocacello intervjuud tema kodus ja John Giornot, kes on filmis «Sleep» magav mees ja kes oli veidi aega ka Warholi boyfriend. 

FOTO: youtube.com

Kui pikk oli näituse siiatoomise protsess?

Kaks aastat. 2014, aasta juunis hakkasime kontseptsiooni kirjutama, detsembris käisime Ameerikas ja viimased pool aastat oleme sellega intensiivselt tegelenud.

Kuidas käis läbirääkimiste protsess?

Kuigi muuseumis oldi üllatunud, et keegi teisel pool maakera tunneb huvi Warholi vastu, ei saatnud nad DVD-sid, vaid pidime ise kohale minema. Otsustasime keskenduda vähemnähtud filmidele ja lisaks tõime ka installatsiooni "Silver Clouds", mille valisime kohapeal, sest see tundus nii lahe. Kohe algusest oli selge, et me ei keskendu graafikale ja maalile, sest 16 aastat tagasi juba oli Rottermanni Soolalaos selline näitus. Tundus, et film on huvitavam.

Tegelikult neid filme eriti keegi ei vaata, neid on Eestis paar korda näidatud, näiteks Ameerika kultusfilmide festivalil Sõpruse kinos filmi "Chelsea Girls", mis on 5 tundi pikk ja filmi lõpuks olid saalis vaid mõned inimesed.

Need filmid Warholi loomingus võivad tunduda imeliku tupikteena. 1960-tel otsustas ta, et tegeleb ainult filmidega, aga kui teda tulistas hullunud feminist Valerie Solanas  ja ta jäi napilt ellu ning sai terveks, otsustas ta hakata maalima portreesid, kuulsuste omi eriti, ja film jäi tahaplaanile.

Warhol tegi filme 1960. aastate teisest poolest kuni 1970-te alguseni. Võib tunduda, et see oli mingi eksitus, aga kui vaatad järgi ja mõtled, mida need võivad tähendada, siis tegelikult nägi Warhol ette paljusid asju, mis on tänapäeval tavalised.

Kui ma olin 20, lugesin ma Victor Bockrise autobiograafiat, kus ta kirjeldab Warholit kui kirglikku šoppajat, ta oli kindlasti ostusõltlane. Ta jumaldas klatši, ta oli algul kommertskunstnik, kes tegi illustratsioone, vaateaknaid ja teadis kõiki kuulujutte, mis 1950. aastatel kunstnike kohta New Yorgis ringi liikusid, ja tänu neile paeluvatele kuulujuttudele saigi ka temast kunstnik.

Warhol on rehabiliteerinud palju pahesid: tundide kaupa telefonis lobisemine, šoppamine, klatš, mida olen ise kogunud Eesti kunstnike kohta. Kui ma olin Pittsburghis, oli natuke tunne, et Warholi vaim mõjutab meid. Temast on järgi jäänud asju, mille ta on erinevatel aegadel ostnud ja mis on veel pakendatud. Nagu tema lindistusi, mida ei tohi kasutada.

Miks neid kasutada ei tohi?

Võimalik, et ta ise ütles, et ei tohi, võimalik, et pärijad või on see seotud inimestega, kelle juttu ta klubis lindistas.

Ehk tegemist on salastatud klatšiga. Kui oluline ja milline mõjutaja on kunstimaailmas klatš?

Üks, kes teeb süstemaatiliselt Eesti kunstimaailmast pärit  klatši kohta midagi, olen mina ja ma arvan, et inimesed ikka levitavad kuulujutte. Alusetuid jutte tuleb väga harva ette, ikka on mingi tõepõhi all. Täiesti alusetut klatši olen ka mina väga harva kohanud.

Pärast seda kui ma tegin Kuku klubis klatšietenduse, inimesed kirjutavad mulle ja loodavad, et ma teen etenduse "Klatš:3". Üllatavalt vähe on neid jutte, kes kellega käib. Põhilised on siiski korruptsioonisüüdistused, või kardetakse, et üks või teine kunstiinstitutsioon kaob ära, liiguvad jutud, et miski lammutatakse ära, EKA kistakse laiali. Kuulujutte on palju.

Näiteks just kuulsin, et EKA müüb maha ka Raja tänaval asuva vana ateljeede maja, millest akadeemiale kuulub 52%. Seal asuvad mõningate juba eakamate kunstiklassikute ateljeed, kes olevat oma saatuse pärast paanikas. Ja õnnetuseks asub seal ka Eesti ainus mitte erakätes olev monumentaalskuptuuriateljee. Maja lammutatakse, kunstnikud saavad oma ateljeede eest EKA-lt raha, skulptuurikateeder, mis on EKA väheseid tõeliselt toimivad osakondi tänapäeval, aga saab EKA-lt vastu kaks väikest ruumi Suva sokivabrikus. Kas see on kuulujutt? Mul oleks väga hea meel, kui oleks...

On klatš ikka põhjendatud? 

Mõnikord kuulen ühel päeval üht kuulujuttu, järgmisel päeval on see juba parandatud variant. Ma ei tahaks seda öelda, aga tihti on põhjendatud küll ja see on kurb. On ka vastupidiseid arvamusi, et mõni asi polegi korruptsioon, et ongi vähe inimesi, keda tööle võtta, sellest pole midagi, me ei peagi demokraatiat mängima.

Mis aga puutub Warholi, siis tõeline kunstnik ongi see, kes tegeleb asjaga sügavuti, on ajast ees, läheb üle piiri. See ei ole võib-olla juhus, et Warhol oli selline autistlik tüüp, ta oli ühtpidi väga sotsiaalne, aga samas vaikne nohik. Sa peadki suutma mingile asjale keskenduda, kui tahad midagi saavutada. See ei kehti ainult kunstis, vaid ka teaduses, äris ja mujal elus. Obsessiivne iseloom tuleb kasuks.

Mis on Warholis kunstis see kõige erilisem?

Mõned nädalad tagasi leidsin täiesti juhuslikult New Yorkeri, aastast 2010 ja seal oli pikem lugu Warholist, tema tähendust analüüsiv. Seal oli tsiteeritud XX sajandi hästi tuntud kunstiteoreetikut Arthur C. Dantot, kes sattus 1966. aastal ühele väga olulisele Warholi näitusele, mis oli tehtud erinevatest pakenditest. Temast sai kunstiteoreetik just sellepärast, et ta tahtis lahti mõtestada, miks miski on kunst — et teed pesupulbripakist skulptuuri ja see on äkki kunst. See on kõrge ja madala kunsti seos.

Ma olen ise sellist asja kohanud näiteks 2009. aasta lõpul Miami kunstimessil kunstnikuna ühe New Yorgi galerii esindatuna. Mind šokeeris tohutult, et mess oli täis kunsti, mis nägi formaalselt välja, nagu oleks selle teinud Warhol: samad võtted, osaliselt siiditrükk, portree peale maalitud, laiali pintsliga, värvilahendused.Warholit  ennast oli hästi palju portreteeritud, see oli masendav.

Visuaalsed asjad, just need kõige kuulsamad, maal, graafika ja installatsioon, need pesupulbrikarbid, mahlapakkidest skulptuurid: seda on masendavalt palju järgi tehtud, see on tähendustest ja mõjust tühjaks imetud. Nii ongi klassikutega, nad mõjuvad nii tugevalt, et nende järgijad kustutavad originaali mõju. Ka kunstimessidel müüakse maale, mis näevad välja nagu Warholi omad.

Samas kui vaadata mööda neist asjadest, mida Warholi puhul on kõige rohkem matkitud, mõeldes selle kunsti tähenduse peale, siis mõju on tegelikult sellest veelgi tugevam. Tema kasutas oma filmides inimesi, kes olid omadega metsas, kes olid õnnetud wannabe`d, kes olid New Yorki tulnud selleks, et kuulsaks saada, aga kellest said selle asemel narkomaanid!

Klassikalist Warholi vormi on meie näitusel vähe. Meil on küll mõned klassikalised serigraafiad nagu Jacqueline Kennedy või Campbelli supipurk, aga need on Eestis elavate inimeste kollektsioonidest pärit, mitte Pittsburghist toodud, me leidsime need Eestist. Või näiteks vana rariteetne Londoni näituse plakat.

Aga film ja videod huvitasid meid rohkem, nende mõju on suur ja prohvetlik, neid pole keegi järgi teinud, sest keegi ei taha järgi teha halba filmi halbade näitlejatega. Kui aga järgi mõelda, siis sisu tähendab ju rohkem. 

Kas Warholile endale meeldis oma filmide sisu, huvitasid teda inimesed päriselt või nägi ta ette, et see on tulevik?

Ma arvan, et teda huvitasid asjad päriselt, ei jõua ju kunsti tehes kalkuleerida, ta olid lihtsalt prohvet. Need inimesed huvitasid teda päriselt, neid prohvetlikke kaadreid filmides ei pruugi ju teada, et oled tulevikunägija. Ma arvan, et ta oli siiras.

FOTO: youtube.com