Hiidsisalikud ei pruukinud möirata

Kunstniku joonistus hiidsisalikest Foto: SCANPIX

Hiidsisalikest rääkivates filmides näidatakse neid eelajaloolisi loomi  hirmuäratavate möirgajatena, kuid hiljutise uuringu kohaselt võisid nad teha märgatavalt vaiksemat häält.

Ameerika Ühendriikide Midwesterni ülikooli teatel võisid hiidsisalikud ümiseda või sisiseda hoides suu kinni nagu tänapäeval mitmed linnuliigid, mille esindajad suudavad kinnise nokaga helisid kuuldavale tuua, edastab redorbit.com.

«Kui vaadata lindude kinnise nokaga laulmist, siis see annab pildi ka hiidsalike häälitsuse kohta. Suu kinni vokaliseerimist tuleb lisaks hiidsisalikele ja lindudele ette ka krokodillidel. Huvitav fakt on see, et suu kinni häälitsevad eelkõige vaid need loomad, kellel on võrdlemisi suur keha,» selgitas uuringu kaasautor Chad Eliason.

Eliason, füsioloog Tobias Riede ja nende kolleegid uurisid esmalt lindude kinnise nokaga tekitatavaid helisid, et saada teada, kuidas see on tekkinud ja toimib. Linnud on arenenud hiidsisalikest ja mõnevõrra sarnased kaugete esivanematega.

Suu kinni vokalisatsiooni puhul tuleb heli kõrist, kuid liigub läbi kaela- ja ninaosa organiteni välja. Lindude heli tuleb noka kinnihoidmisel pugust, olles samas vaiksem kui avatud nokaga vokalisatsioon.

Teadlased analüüsisid 208 linnuliigi häälitsusi ja leidsid 52 erinevat kinnise noka häälitsust. Ilmnes, et mida väiksem oli keha, seda kõrgemale tõusis õhukottides nokk kinni häälitsemisel rõhk.

Teadlaste sõnul ei ole ühtegi fossiilset tõendit, millist häält hiidsisalikud tegid, kuid linnu-uuring näitas, kuidas need eelajaloolised loomad häälitseda võisid.

Oletatakse, et suured ja rasked lennuvõimetud hiidsisalikud hoidsid häälitsedes suu kinni ja seega nad ei möiranud, vaid mõmisesid.