Armukadedus on armastuse haud

FOTO: SCANPIX

Marlen Peeba, Elukiri

Armastusest on maailmas lugematult kirjutatud ja joonistatud, lauldud ja luuletatud, maalitud ja viise loodud, filme tehtud ja lahinguid peetud, nutetud ja naerdud… Selle kõikehaarava tundeseisundi tumedamast poolest ehk armukadedusest on vast vähem laule loodud, aga küllap pole see tunne päriselt võõras kellelegi, kes kordki armastust tundnud. Kuidas sellega toime tulla?
 

Malju Sisask (75), raamatupidaja Tallinnast:
Ma ei ole väga emotsionaalne inimene ja talitsen oma tundeid suhteliselt hästi, tekitamata ekstreemseid olukordi. Loen alati kümneni, enne kui otsustan.

Kui aga mees näitab üles sümpaatiat teiste naiste suhtes, seejuures mind solvates, muutun küll armukadedaks. Sellest ülesaamiseks on mul vaja üksindust.

Kui mees on väga armukade, siis see on väsitav, mõõdukas armukadedus aga näitab, et teisest hoolitakse. Arvan, et teatav armukadedus on suhtes vajalik, kuid ei tohi hakata piirama teise vabadust.

Minu arvates on armukadedus tingitud madalast enesehinnangust. Armukadedus ei ole mitte kaasa antud, vaid kujuneb välja. Kõige raskem on armukadeduse juures taluda seda, et see tekitab tunde, nagu oleks sa kellegi omand.

Hanna Reinol (20), basseinibaari ettekandja Tallinnast:
Olen üsnagi armukade inimene, kuid suudan end taltsutada. Asjade üle järele mõeldes olen nii mõnigi kord avastanud, et armukadeduseks polegi põhjust.
Ilmselt on armukadedus tingitud vähesest tähelepanust – tekib tunne, et keegi teine saab seda rohkem.

Kindlasti on teatav annus armukadedust igaühel juba sünnist saati veres, kuid mitmesugused olukorrad võivad seda süvendada. Armukadeduse juures oleneb palju inimestest ja olukordadest. Temperamentsemad inimtüübid näitavad armukadedust tihedamini välja, rahulikumat tüüpi inimene ehk mõtleb enne ning kui on põhjust, näitab seda ka välja.

Mul endal on kõige raskem taluda oma paranoilisi mõtteid, mis tihti muudavad asja hullemaks, kui see tegelikult on. Pidevalt pean end tagasi hoidma ning tihti on oht oma kahtlustega „ämbrisse astuda“.

Armukadeduse ohvrile, on aga kõige raskem pidev kontroll ja ristküsitlus. Lõpuks tekib süütul inimselgi tunne, et ehk ongi viga temas. Kui asi jõuab selleni, et iga poole tunni tagant helistatakse ja kontrollitakse, iga tunni tagant vaadatakse mu Facebooki profiili või loetakse mu isiklikke sõnumeid telefonis või arvutis, on asi selgelt üle piiri. Kui peol tantsin ühe tantsu mõne võõra mehega ja tunnen oma meessõbra kadestavat pilku, on see täiesti piisav. See annab mõista, et ta tahaks ise tolle võõra asemel olla.

Olen armukadedusega kokku puutunud nii suhetes meestega kui ka perekonnaringis. Samuti olen tunda saanud sõbrannadevahelist armukadedust. Üldjuhul püüan asjad selgeks rääkida. See on ju loomulik tunne, mis igas inimeses elab, mõnes suuremal, mõnes väiksemal määral.
Armukadedust tekitab kirg teise inimese vastu, tahtmine teda omada. Seega, kui on kirg, on ka armukadedus.

Igas suhtes võib olla pisut armukadedust, see tekitab partneris tunde, et tema kaaslane ihaldab teda. Peaasi on, et armukadedus ei muutuks kaaslasele vangistavaks.

Marko Rannamaa (25), elektrienergeetik Tallinnast:
Mingi armukadedus on olemas ja peabki olema, sest siis tead, et tunded on ausad, mitte teeseldud. Mis piirini see normaalne on, see tuleks ära otsustada paaril omavahel, nii et mõlemad rahul oleks.

Luule Peeba (73), vanaema Tallinnast:
Mina usun, et kõik inimesed on armukadedad. Mõned küll haiglaslikult, mis vajab juba ravi.
Kui armastad kedagi tõeliselt, on ka armukadedus teatud piirini lubatud. Kuid ei tohi muutuda vägivaldseks. Siin loeb inimese iseloom ja võime end valitseda. Kui partnerid on ausad oma suhetes, on ka armukadedust vähem ja seda on kergem taluda.

On ka teistsugust armukadedust – näiteks vanemate „ahviarmastus“ oma laste suhtes. Lõpuks keerab see laste elu pea peale. Mehe-naise suhtes on armukadedus pigem positiivne, sest mängus on armastus.

Margus Pillau (38), filosoofia- ja ajalooõpetaja Lellest:
See sõna sisaldab endas kahte vastandlikku mõistet: armastus ja kadedus. Pole vist inimest, kellele poleks tuttavad need tunded nii eraldi võetuna kui ka kokku panduna.

Kadedus on armastuse põhivastane. See koondab endasse auahnuse, uhkuse, viha, himu ja palju muudki. Ja minu meelest on sõnas “armukadedus” ikkagi rõhk mõistel “kadedus”. See on lihtsalt kadedus koos kõigi oma halbade kaaslastega, mis on võtnud manipuleerimise objektiks inimese kõige pühamad ja intiimsemad tunded.

Kui paljudest segavatest asjadest on võimalik vabaneda välise toimingu või eemalehoidmisega, siis armukadedus kasvab välja inimese enese hinge kõige sügavamast kihistusest.

Kogu inimkonna ajalugu tõestab, et tegelikult on armastus elus ainus liikumapanev jõud. Aga armastuse võidukäik pole kunagi olnud tingimusteta edukas. Iga tõeliselt armastav inimene on nii või teisiti pidanud läbi elama ka vägevaid katsumusi, mis selle armastuse äärmuslikult proovile on pannud.

Igaüks mõelgu, kas talle meeldib rohkem anda või saada. Kui saada, siis mida ja kui palju ta tegelikult saab?

Kui inimene on harjunud kogu aeg saama, siis võib talle tunduda, et ta saab ikka vähe. Ta hinges tekkib ärevus, kui ta on saanud vähem kui varem või kui ta näeb, et keegi võib saada temast rohkem. Ta peab olema kogu aeg sisemiselt valvel, et kiivalt jälgida iga liigutust enda ümber, et mitte teistest maha jääda ja et mitte kellestki või millestki ilma jääda. Ja olemasolevast hästi tugevalt ja sõgedalt kinni hoidma, et sellestki mitte ilma jääda. See on passiivse saaja õnnetu seisund.

Aga kas see, kes teeb ja annab teiste heaks väga palju, ei saagi midagi vastu? Võimalik, et materiaalses mõttes ei saagi. Aga kui inimene tunneb vajadust midagi anda, siis see on kingitus, mille olemus avaldub armastuse tundes. See inimene näeb peagi, et kadedus on tegelikult mõttetu, tobe ja tragikoomiline, midagi, mis jääb kaugele madalatesse sfääridesse maha ja saab võidetud armastuse kõikemähkiva jõuga.

Psühhoterapeut Sirli Kivisaar:
Usun, et meist igaüks teab, mida tähendab armukadedus. Võib-olla juba lasteaiast, kui poiss või tüdruk, kes meile meeldis, otsustas mängida hoopis kellegi teisega. Või kui koolis salaarmastus hoopis kedagi teist koju saatis. Ja muidugi juba suhtes olles, kui kaaslane või abikaasa peol kellegi teisega tantsib või mis veelgi hullem, üksinda peol käib…

Armukadedus võib tekkida ka äsja isaks saanud mehel, kui laps ootamatult palju naise tähelepanu endale saab. Eks neid olukordi on rohkesti, kus armukadedus pead võib tõsta. Kerge armukadedusesööst südames ei tee liiga ei iseendale ega ka teistele. Kui see aga jääb meie elu juhtima ning seetõttu kannatame nii meie ise kui ka me lähedased, tuleks midagi ette võtta.

Üldiselt peetakse armukadedust n-ö halvaks tundeks. Kui meil oleks võimalik, siis eelistaksime seda mitte tunda, sest enamasti tähendab see piinavaid mõtteid, ärevust, teiste süüdistamist ning püüdlusi teise vabadusi piirata.

Armukadedus ei ole sündinud armastusest, see on isekuse ja usaldamatuse laps.
Tihti peetakse armukadedust armastuse paratamatuks osaks ning usutakse, et kui suhtes enam armukadedust ei tunta, siis pole ka enam armastust alles. Kuid armukadeduse puudumine suhtes ei tähenda alati armastuse puudumist ja hoolimatust. Armukadedus on seotud omanditunde ning „peab“-mõtlemisega. See tähendab, et me peame sisimas teist inimest enda omandiks ning sellest tulenevalt on meil kindel nägemus sellest, mida ta peab või ei pea tegema.

Kui me sunnime teist inimest midagi tegema, siis on kaks võimalust: ta kas alistub ja teeb selle ära või hakkab meie püüdlustele vastu ning suhtes võib see viia veel suurema armukadedust tekitava käitumise või isegi lahkuminekuni. Kellelegi ei meeldi, kui tema vabadust piiratakse. Kui inimene seda tajub, siis teeb ta kõik mis võimalik, et endale ja teistele näidata, et on oma valikutes ja tegemistes vaba.

Eneseabi esimeseks sammuks on selle tundega sõbraks saamine. Tuleb leppida sellega, et armukadedus on meis olemas. Tunded on lihtsalt tunded ning nendeta me elada ei saa. Tunnetele hinnangute andmine võib aga viia iseenda enesehinnangu languseni. Kui me ütleme endale, et meie armukadedus on halb, et me ei tohiks seda tunda, siis lõppkokkuvõttes hakkame iseennast tundma halva, saamatu ja läbikukkununa.

Selle asemel soovitan mõelda selle peale, kuidas ja miks need tunded meis tekivad? Armukadeduse korral usume tavaliselt, et meie kaaslane tekitab seda mingi oma käitumisega, et tema on nende tunnete tekkimises süüdi.

Nii uskumatu kui see ka ei ole, ei saa tegelikult keegi teine meis mingisuguseid tundeid tekitada. See saab juhtuda vaid sellisel juhul, kui me ise selleks loa anname. Üks ja seesama käitumisviis võib erinevatel päevadel ja erinevatel hetkedel tekitada meis erinevaid tundeid. Kui ühel päeval tuleb mees töölt koju oodatust hiljem, on naine väga armukade ja vihane. Kuid mõnel teisel päeval pole sellest nagu midagi. Olukord on sama, tunne aga erinev. Seda seetõttu, et kõik tunded tulevad inimese enda seest. Ja ainult inimene ise on nende looja.

Võib-olla esimesel juhul on naine päev otsa püüdnud mehega telefonitsi kontakti saada, kuid see pole õnnestunud, ja tal olnud töö juures halb päev. Teisel päeval aga on olnud naisel tööl hea päev ning ta on veetnud ka paar tundi oma parima sõbranna seltsis.

Teise inimese käitumine või tegu on vaid meie tunnete stiimuliks ehk tõukeks. Näiteks kui mees jääb töölt koju tulemisega tavapärasest hilisemaks ja naine teab, et hiljuti on neil tööle võetud üks noor vallaline naistöötaja, siis võib temas pead tõsta armukadeduseussike: „Tööaeg lõppes juba paar tundi tagasi, kindlasti on tal selle naisega suhe. Nüüd, kui töö juures on ruumid tühjad, saavad nad seal omi asju ajada…“

Sellised mõtted tuhisevad meie peas ringi meeletu kiirusega ning mida rohkem me sellel mõtterallil laseme toimuda, seda intensiivsemaks muutub meie armukadedus. Seega – enda ja teiste säästmiseks on vaja õigel hetkel oma mõtetel sabast kinni haarata ning vaadata, mis toimub nende taga. Me tahame ju ise olla oma elu peremehed ning siinkohal ongi sobilik endalt küsida: kas ma tahan ise juhtida oma tundeid või lasen oma tunnetel ennast juhtida?

Armukadedus peidab endas peale mõtete ka hulga emotsioone, näiteks hirme: hirm üksi jäämise ees, hirm selle ees, et mind enam ei armastata, hirm selle ees, et minu keha ja välimus on aja jooksul muutunud ning äkki see ei meeldi enam mu kaaslasele jne.

Olles välja selgitanud armukadeduse taga peituvad emotsioonid, annavad need meile tegelikult väga väärtuslikku informatsiooni selle kohta, mida me hetkel vajame. Seesama vajadus tegelikult meie tundeid tekitabki. Kui tegemist on armukadedustundega, siis tõenäoliselt on sellel hetkel meil mõni vajadus rahuldamata. Me võime vajada turva- ja kindlustunnet, teadmist, et meie suhe ei ole ohus ning et meie kaaslane ikka veel meid armastab ja meie peale mõtleb.
Kui näiteks on tegemist olukorraga, kus mees jääb oodatust kauemaks tööle, siis võib naise südant rahustada täpne teadmine, kus ja kellega abikaasa parasjagu on. Kui oleme sabast kinni saanud nendel armukadeduse taga peituvatel tunnetel ja soovidel, on aeg neid oma kaaslasele väljendada.

Oma tunnete ja soovide aus väljendamine, mitte teise inimese süüdistamine, aitab meil luua omavahel parema kontakti ja suurema läheduse. See suurendab ka tõenäosust, et meid ära kuulatakse, vastukaaluks süüdistamisele, mis inimesi teineteisest vaid eemale tõukab.
Muidugi on sellisel aususel ka omad ohud. Me võime karta nendest asjadest rääkida, sest mis saab siis, kui meie hirmud vastavad tõele?

Seega peitub armukadeduses päris palju. Ning võti sellega toimetulekus peitub oma tunnetest, vajadustest ja soovidest teadlik olemises. Võib-olla võikski endale uue aasta soovina lubada sel aastal julgemalt oma tõelistele tunnetele ja soovidele silma vaadata?

Tagasi üles