Kümme fakti Jupiteri kohta

Planeet Jupiter Foto: SCANPIX

Jupiter on meie päikesesüsteemi suurim planeet, millel on tugev magnetväli ja rohkem kuid kui teistel meie süsteemi planeetidel.

Kuigi Jupiteri tunti juba antiikajal, on seda saadud lähemalt uurida alles koos telekoobi leiutamise ja nüüdisastronoomia abil, edastabuniversetoday.com. 

Jupiter on hiiglaslik -  ei ole saladus, et Jupiter on meie süsteemi suurim planeet, olles 318 korda suurem kui Maa. Samas on Jupiter 1,5 korda suurem kui kõik meie süsteemi teised planeedid kokku. Kui gaasiplaneet Jupiteri mass peaks näiteks neli korda suurenema, siis ta suurus jääb samaks. Planeet muutub selle käigus tihedamaks.

Jupiterist ei saa tähte – astronoomide sõnul on Jupiter «läbikukkunud» täht. Samas on sel planeedil palju heeliumi ja vesinikku, mis teeb ta tähesarnaseks, kuid Jupiteri mass ei ole piisav, et tekiks tuumareaktsioon nagu tähtedel. Tähtede vesiniku aatomid tekitavad kuumuse ja rõhu all heeliumi, protsessis tekib palju soojust ja valgust. Et Jupiterist saaks täht, peaks selle planeedi mass olema 70 korda praegusest massist suurem. Kui panna tosin Jupiteri kokku põrkama, alles siis võib tekkida täht. Jupiter jääb suureks gaasiplaneediks, millel ei ole võimalik saada täheks.

Jupiter on kõige kiiremini pöörlev planeet meie süsteemis – hoolimata suurusest ja massist, pöörleb Jupiter kiiresti. Pöörlemiskiirus on umbes 12,6 kilomeetrit sekundis ehk 45 300 kilomeetrit tunnis ning ta teeb Päikese ümber tiiru kümne Maa tunniga. Kuna pöörlemine on kiire, siis on see planeet poolustel kokku surutud ja ekvaatori kohal laienenud.

Jupiteri ekvaatori osa on üle 4600 kilomeetri ta keskmest kaugemal kui seda on poolused. Pooluste raadius on 66 854 pluss-miinus kümme kilomeetrit, samas kui ekvaatori diameeter on 71 492 pluss-miinus neli kilomeetrit. Kiire pöörlemine tekitab Jupiteri ümber võimsa magnetvälja ja suure kiirguse.

Jupiteri pilved on vaid 50 kilomeetri paksused – astronoomide teatel ulatuvad Jupiteri pilved vaid 50 kilomeetrini, koosnedes nii ammoniaagi kristallidest, vesinikust ja heeliumist. Sisemine osa on tumedam ja see muudab päikesevalguse mõjul värvi. Ülemine osa on heledam, koosnedes enamjaolt vesinikust ja heeliumist.

Jupiteri Suur Punane punkt – tegemist on selle planeedi ühe tuntuma fenomeniga, mis on suur sadu aastataid kestnud torm. Ekvaatorist lõunasse jääva tormi diameeter on 24 000 kilomeetrit ja kõrgus  12 000 – 14 000 kilomeetrit. Tegemist on niis uure tormiga, et sellesse mahub ära kuni kolm Maa suurust planeeti. Suur Punane punkt avastati 17. sajandil, seega on see teada umbes 350 aastat.

Suure Punase punkti leidis itaallasest astronoom Giovanni Cassini 1665. aastal. 20. sajandil hakkasid astronoomid spekuleerima, et see on torm ning teooria sai kinnituse kui uurimisalus Voyager I tegi Jupiterist 1979. aastal möödalennu. Uurimine näitas, et torm on varasemaga võrreldes aja jooksul kahanenud.  Cassini uuringute kohaselt oli 17. sajandil selle tormi suurus 40 000 kilomeetrit, mis on umbes kaks korda suurem praegusest. Astronoomid ei tea, kas see torm kaob kunagi, kuid nad on võrdlemisi kindlad, et sellel planeedil tekib veel teine selline torm.

Jupiteril on rõngad – kui mõelda rõngasplaneetidele, siis esimesena tuleb meelde Saturn, kuid ka Jupiteril ja Uraanil on rõngad, olles siiski nõrgemad ja väiksemad kui Saturni omad. Jupiteri rõngad koosnevad kolmest osast – halost, põhiringist ja välimisest ringist.

Need rõngad on moodustunud Jupiteri kuudelt pärit materjalist. Astronoomide arvates koosneb põhiring kuudelt Adrastealt ja Metiselt pärit komponentidest, kuud Thebe ja Amalthea aga andsid materjali välimise ringi jaoks.

Jupiteri tugev gravitatsioon tõmbas kuudelt pärit materjali juurde.

Jupiteri magnetväli on 14 korda Maa magnetväljast tugevam – kompassid peaks Jupiteril hästi töötama, sest sel planeedil on meie päikesesüsteemi planeetidest kõige tugevam magnetväli. Astronoomide arvates on võimsa magnetvälja taga vesinikust tuum, mis tekitab pööriseid. Magnetväli haarab kaasa kuu Io vulkaanilisest tegevusest pärit väävli ja hapniku ning koos vesinikuga moodustavad nad Jupiteri plasmakihi.

Jupiteri neli suuremat kuud liiguvad magnetosfääris, mis kaitseb neid päikesetuule eest, kuid samas on nad ikka nii suures kiirguses, et neid on keeruline tavapäraste uurimissondidega uurida.

Jupiteril on 67 kuud – astronoomid on kindlaks teinud selle gaasiplaneedi 67 kuud ja neile kõigile on antud nimi, kuid arvatakse, et kuusid võib kokku olla üle 200. Enamik neist on kümnest kilomeetrist väiksema diameetriga ja nad leiti alles 1975. aastal, kui esimene kosmose uurimsialus Pioneer 10 Jupiterini jõudis.

Jupiteri nelja põhilist ja suurimat kuud tuntakse Galileo Galilei järgi kui Galilei kuusid ning need on Io, Europa, Ganymedes ja Callisto. Need on meie päikesesüsteemi ühed suuremd kuud, Ganymedes on neist suurim oma 5262-kilomeetrise diameetriga.

Jupiteri on külastanud uurimisalused seitsmel korral – esimene neist oli 1973. aastal NASA Pioneer 10, teine oli 1974. aastal Pioneer 11. Siis liikusid sellest planeedist mööda Voyager 1 ja 2, mõlemad tegid seda 1979. aastal. Veebruaris 1992 saabus Jupiteri uurima sond Ulysses, mille järgnes 1995. aastal sond Galileo. Cassini uurimislaev lendas Jupiterist mööda 2000. aastal, suundudes uurima Saturni. NASA New Horizons liikus Jupiteri orbiidil ja siis mööda 2007. aastal. See oli enne Juno nüüdset jõudmist Jupiteri orbiidile viimane.

Jupiteri näeb Maalt palja silmaga – Jupiter on meie süsteemis pärast Veenust ja Kuud kirkuselt kolmas. Tavaliselt ei teata, et üks neist säravatest objektidest on Jupiter. Kui on bionokkel või teleskoop käepärast, saab pilt selgemaks.