/nginx/o/2008/09/30/78516t1h763e.jpg)
Laupäeval, 4. oktoobril annab Tallinna klubis Rock Cafe kontserdi USA kitarrivirtuoos Paul Gilbert, kes on peamiselt tuntud kui ansamblite Racer X ja Mr. Big staar. 1966. aastal sündinud Gilbert võttis kitarri kätte juba viieaastaselt ning kümme aastat hiljem tuuritas oma esimeste bändidega mööda kohalikke väiksemaid klubisid, mängides oma töötlusi tuntud rockbändide lugudest.
Üheks maailma kiireimaks ja tehniliselt parimaks kitarristiks peetav Gilbert oli tihedast tuurigraafikust hoolimata nõus vastama ka Elu24 esitatud küsimustele.
Mis innustas sind muusika juurde pöörduma?
«Mu vanematel oli suur hulk häid plaate, nii roki kui klassikalise muusika plaate, nii et meie majas mängis kogu aeg hea muusika. Mu onu on fantastiline kitarrist ja teda vaadates sain ma samuti palju innustust juurde.»
«Kontsertidel käies ei ole sa kunagi kitarristile nii ligidal, kui siis, kui ta sinu kõrval pilli mängib. Mõnikord lubas ta mul pillil keeli tõmmata samal ajal, kui ta ise akorde mängis. Kõik see mõjus mulle väga inspireerivalt ja ma otsustasin ka ise kitarri mängima hakata.»
Millist karjääriperioodi pead sa kõige viljakamaks?
«Kogu mu karjäär on olnud suurepärane. Esimestes bändides kitarrimängu õppides oli kõik äärmiselt põnev ja huvitav ning Racer Xiga edukaks kujunedes saavutas see uue taseme, sest esimest korda elus sain ma muusikuametiga ära elada. Mr. Big viis asja taas kaugemale, sest me saime edetabelitesse oma esikohahiti ja tänu sellele ka ümber maailma reisida. Ka praegune aeg on suurepärane, sest lõpuks ometi saan ma ajada oma rida ja mängida oma muusikat täpselt nii, nagu ma seda tahan.»
Abikaasa on sinu ansambli liige olnud alates 2004. aastast. Kuidas erineb abikaasaga tuuril olemine sinu eelnevate bändide bändikaaslastega tuuritamisest?
«Mu naine on suurepärane muusik ja tänu temale kõlab bänd tõeliselt hästi. Kuna ka mulle meeldib väga temaga koos olla, siis toimib kõik väga hästi. Temaga koos tuuril olla on märksa lihtsam kui temast lahus olla, sest kui tema oleks kodus ja mina tuuril, hakkaksime me teineteist taga igatsema.»
Sa oled kuni novembri lõpuni turneel. Kuidas sa sellise kurnava ametiga toime tuled, kas sul on selle jaoks mingid erilisi nippe?
«Ma üritan võimalikult terveks jääda, juua piisavalt vett ja magada. Lisaks joon ma erilist ingveriteed, see aitab taastuda. Aga tegelikult meeldib mulle tuuril olla – elu on siin palju lihtsam. Ma pean lihtsalt hästi pilli mängima ja muudeks asjadeks ja probleemideks ei jää aega. Mulle meeldib see.»
Mis on olnud selle tuuri parim kontsert?
«Alguses olime me kõik tuurile minemisest õhinas ja see oli väga äge. Nüüdseks oleme me välja peilinud, millised lood kõige paremini töötavad ja tundub, et kontserdid lähevad kogu aeg paremaks.»
Sa oled olnud mitmete tribuutansamblite liige - osaledes nii The Beatlesi, Led Zeppelini, The Who, Jimi Hendrixi kui Rushi ja paljude teiste bändide muusikale pühendatud projektides. Kas nende bändide puhul on tegu su lapsepõlveiidolitega või oli sul projektides osalemiseks mõni teine tagamõte?
«See oli tore, sest ma armastan seda muusikat. Peamiselt oli see aga eneseharimiseprojekt ja andis mulle palju juurde. Ma armastan uute lugude õppimist ja tegelikult ma kitarrimängu niimoodi selgeks saingi. Suurem osa nende projektide kontsertidest olid väga lühikesed, suurem osa tööst koosnes kontserdiks ettevalmistumiseks. Aga see andis mulle väga hea pagasi.»
Sind on valitud korduvalt üheks maailma kõigi aegade kiireimaks kitarristiks. Kas kiiresti mängimine on kunagi olnud sinu jaoks eesmärk omaette?
«Ma olen alati tahtnud olla väga hea kitarrist ja kiiresti mängimine on lihtsalt üks osa sellest. Ma tahan olla igatpidi nii hea kui võimalik, aga inimesed märkavad esimesena mängimise kiirust, sest see on kõige põnevam osa.»
Mis on kitarristina sinu nõrgim külg?
«Tehnika mõttes on mu kitarrisõrmitsemise oskus peaaegu olematu, kasutan alati medikat. Stiililises mõttes olen ma ikka peamiselt rokimees, ükski rokistiil mulle väga probleeme ei valmista. Aga džäss on väga keeruline ja ma kipun džässilugusid mängides vigu tegema.»
Mitu tundi päevas sa praegu keskmiselt pilli harjutad?
«Ma ei jälgi seda nii täpselt. Ma mängin väga palju kitarri aga tahaks seda rohkem teha, sest ma tõesti naudin mängimist. Ma arvan, et igal õhtul kaks tundi laval olla on kõige parem praktika.»
Kes on sinu arvates maailma parim kitarrist?
«(naerab) Tänapäeva muusikale ei pööra ma väga palju tähelepanu. Minu lemmikuteks on need inimesed, kelle muusika saatel ma üles kasvasin – Van Halen, Alex Lifeson, Jimmy Page, Robin Trower, Randy Rhoads ja teised sellised nimed.»
Millise bändiga sa kohe praegu meelsasti liituks?
«(naerab) Ma annaks sama vastuse kui eelmisele küsimusele – kõigi oma lemmikutega oleksin ma kohe nõus bändi tegema. Aga millegipärast olen ma alati arvanud, et oleks äge olla Def Leppardi liige. Kunagi olid mul selleks sobivad juuksed ka, praegu on selles osas veidi kehvemad lood. Aga küsimusele vastates arvan ma, et see bänd võiks olla Def Leppard.»
Sa kannad valjust muusikast saadud kuulmiskahjustuste tõttu laval kõrvaklappe. Kui tõsine olukord su kuulmisega on ja kas kõrvaklapid pigem aitavad sind laval või segavad kitarrimängu?
«Muusika kuulmisega pole mul mingeid probleeme, küll aga on teinekord keeruline kuulda, mida inimesed räägivad. Kui ma istun toas, kus inimesed juttu räägivad, kuulen ma ainult neid, kes minu kõrval istuvad. Muusikat on laval aga lihtsam kuulda, sest seal on kõik väga vali (naerab). Ja kõrvaklapid on head asjad, sest need toimivad minu jaoks monitoridena ja aitavad vigu vältida.»
Millist nõu annaksid sa noortele muusikutele, kes alles muusikuteed alustavad?
«Kõige tähtsam on armastada seda, mida sa teed. Pole tähtis, kui edukas sa muusikaäris oled. Ja kui sa tõesti armastad oma muusikat, siis saavutad sa lõpuks ka edu, sest sa harjutad rohkem ja see armastus jõuab läbi muusika ka publikuni.»
Mis on veidraim asi, mis sinuga laval olles on juhtunud?
«(naerab) Neid on väga palju olnud. Mõnikord mängin ma kitarri näiteks elektritrelliga. Kui me Mr. Bigiga ükskord esinesime ja mul veel väga pikad juuksed olid, jäi trell juustesse kinni ja ma ei saanud seda enam kätte. Ja ükskord magas üks mees Hiina kontserdi ajal esireas. See oli naljakas, sest eelmisel õhtul üritas ta meie autogrammi saada ja oli selle jaoks öö läbi üleval ning magas seetõttu kõige parema osa maha.»
Kas sul on Tallinna kontserdi osas mingeid erilisi ootusi?
«Minu eriala on muusika ja ma ei tea Eestist suurt midagi – ma saan oma geograafiatunnid erinevates kohtades esinedes. Minu parimaks õppetunniks Eesti kohta on siin mängimine. Esimest korda Eesti fännide ette astumine on igal juhul kindlasti meeldiv kogemus.»