Helsingit vallutavad lutikad

Voodilutikas (Cimex lectularius) Foto: Wikipedia.org

Soome pealinna Helsingit on tabanud lutikalaine.

Helsingi keskkonnaametnike andmetel on lutikate arvukus viimase aasta jooksul mitmekordistunud, kirjutab Ilta-Sanomat.

Aprillist septembrini on keskkonnaamet saanud informatsiooni 35 lutikate vohamise juhtumi kohta.

Lutikalised on levinud kogu maakeral, välja arvatud poolusepiirkondades ja mõnel väikesel ookeanisaarel.

Maailmas  on umbes 40 000 lutikaliiki. Erinevate lutikaliikide suurus, värvus, elamis- ning toitumistüübi varieerumine on suur. Lutikate suurus kõigub 0,1 – 11,5 sentimeetrini.

Lutikad toituvad püsisoojaste loomade verest. Voodilutikad (Cimex lectularius) toituvad inimeste verest. Täiskasvanud isendid on kuni viie millimeetri pikkused ja värvuselt punakaspruunid. Pärast toitumist muutuvad purpurpunaseks.

Lutikad ei armasta valgust, seetõttu veedavad nad päeva pimedates pragudes või lõhedes.

Munast koorumise järel toitub lutikas eranditult värskest verest, ent võib ka mitu nädalat söömata olla, kui tal sobivat ohvrit ei õnnestu leida.

Inimese poole tõmbab lutikat see, et inimesed hingavad välja süsihappegaasi ja inimorganism kiirgab soojust.

Verd imevad nii emas- kui isasloomad, ent emased, kelle ihus arenevad munad, imevad palju rohkem. 5 - 10 minuti jooksul imeb lutikas niisuguse hulga verd, mis vastab tema viiekordsele kehakaalule. Olles end verd täis imenud, naaseb ta oma varjupaika, kus hakkab toitu pikkamööda seedima.

Lutikad vajavad soojust, seetõttu arvatakse, et nad pärinevad soojematest piirkondadest, näiteks Lähis-Idast. Sealt kanti nad arvatavasti koos mitmesuguse kauba, mööbli, vaipade ja muude antiikesemetega teistesse kohtadesse.

Tänu sellele, et tänapäeval on majad paremini isoleeritud, eksisteerivad tõhusad putukatõrjevahendid ning hügieenitase tõusnud, on lutikad enamikust majapidamistest kadunud. Vahel siiski ilmuvad nad taas välja, kuna leiavad varjupaiga näiteks keskküttevõrgus.

Lutikate levikule aitab kaasa ka turism.