Ennekevadiste antoonovkate lõhn

Foto: Elmo Riig / Sakala

Kolkakülad on paigad, kus on võimalik lõpetada suhted maailmaga. Just seda soovis viiekümne viiene Lisett, kui ta paar aastat tagasi ostis majakese laanetagusesse. Ta läks nagu põgenik, et otsida unustust mälestuste ja mineviku eest.

Lastekodus kasvanuna teadis Lisett, et millegagi ei tohi liiga ära harjuda, ei headusega, sõbraliku sõna ega meelitava hääletooniga. Alati tuli olla valmis selleks, et headusega võib kaasneda omakasu, sõbralikkusega reetmine ja meelitustega väljapressimine. Esimest korda unustas Lisett umbusu, kui kohtas Ukkot.

“Kust sa need ilusad silmad said, tüdruk?” küsis tikksirge, kõrget kasvu noormees, ning Lisett tundis, et selsamal hetkel sai armastus talle näkku kirjutatud. Ta oli toona kasinasti üheksateist, töötas pisikeses keldripoes müüjana ja üüris sõbrannaga kahasse äärelinnas toapugerikku.

Armastus ja valu

Uus algus lõhnas paljulubavalt – roosisülemite, hämarates kohvikutes hõljuva sigaretisuitsu ja lumistest tagahoovidest aimuva aguliromantika järele.

“Sa tuled ju mulle naiseks?” otsis Ukko ühel veebruariõhtul oma soovile kinnitust, pärast seda, kui oldi tüdruku koduväravas Liseti huuled paiste suudeldud.

 “Jah!” vallandus Lisetist rohkem ohke kui sõnana, koos allikaselgete rõõmupisaratega.

Nelja kuu pärast noored abiellusid ning asusid elama Ukko vanemate eramusse, kus nende käsutusse anti kaks avarat tuba. Akna taga õitses valge sirel, klaasist verandauks avanes loojangusse ja väravale oli naelutatud hobuseraud, mis kõik kokku mõjusid nagu tõeline paradiisinurgake.

“Küll on tore, et mu poeg võttis ilusa naise, siis tulevad lapsed ka ilusad,” ei väsinud püsimatu ja alati heatujuline ämm kordamast, kui keetis, küpsetas ja koristas, laskmata pojanaisel lillegi liigutada. Kaks tütart, kes sündisid vähem kui aastase vanusevahega, kukkusid tõesti armsad välja ja noorrahvas oli üliõnnelik.

 Kaugsõiduautojuhist Ukko viibis sageli kodust eemal, vuras mööda suurt Venemaad ja tõi naastes alati kaasa tunde, nagu oleksid saabunud uued mesinädalad. Siis aga ilmus majja mure.

Kui Liseti ämm, pannud süveneva halva enesetunde kliimaksi arvele, lõpuks pere pealekäimisel arsti juurde läks, oli vähkkasvaja jõudnud ravimatusse järku. “Katsu sa, vanamees, mul võõraid naisi vahtida!” viibutas ämm naljatamisi abikaasa nina all sõrme. “Saime teineteisele üle kolmekümne aasta truud oldud, küll kannatad olla edaspidigi.”

Ämm suri lehtede langemise aegu ning kui olid tulnud ja ära sulanud viied lumed, kadusid majast hubasus ja hingerahu. Ehmatavalt tuttavana riivas Lisetti kauge äratundmine, et millegagi ei tohi liiga ära harjuda. Kaotusvaluga toimetulemiseks valis äi lihtsaima vastupanu tee – alkoholi. Ei möödunud õhtut, mil ta poleks köögilaua taga norutanud, kustunud suits suunurgas ja viinaklaas ees.

“Mis sa vahid!” käratas ta Lisetile, kui too äia poole pilgu juhtus heitma. “Ära joo, isa, see ei muuda ju midagi olematuks ja me oleme sinu pärast mures.” – “Mis isa ma sulle olen, lastekodulipakas!” käratas mees ning Lisett tundis, nagu oleks teda löödud. Inimene, keda ta oli aastaid näinud vaospeetu, tasakaaluka ja viisakana, oli läbi teinud sügava muutuse.

Proovis Ukkogi isaga rääkida ja talle aru pähe panna, ent vastus kõlas alati ühtmoodi: “Jäta mind rahule ja vaata, kuidas oma eluga hakkama saad!” Noored mõlgutasid ärakolimise mõtteid, uurisid töökohtadest korteri hankimise võimalusi, ent mõlemat segas miski, mis tundus südamele võõras. Jätta vananev isa üksinda ... “Küll ta lõpuks leinast üle saab ja kõik läheb jälle rööpasse,” arvas Ukko. “Proovime veel natuke aega vastu pidada.”

Paluda andeks

Aga siis, ühel märtsitormisel hilisõhtul, kui Ukko oli taas sõidus, juhtus see, mida võis nimetada Liseti elu pöörijooneks. Naine oli juba poolunne vajumas, kui uks avanes ja purjus äi tuppa tuikus.

Midagi niisugust oli Lisett kunagi ammu kogenud – kuueteistkümneselt, lastekodu keldris, tühjade õunakastide keskel. Ta oli korraga kahe unustuse järele kisendava reaalsuse vahel ning kaks viinast lehkavat suud, üks noore katlakütja, teine äia oma, kähisesid ta näo kohal: “Katsu sa vaid karjuda! Sa ju tahad seda, väike lirva!”

Kõik kordus: riideid rebivad käed, ilased huuled, tugeva meesinimese raskus, hingamislihaseid halvav hirm ja otsekui olematusest hõnguv kopitanud, ennekevadiste antoonovkate lõhn, häbi ja räpase saladuse lõhn ... Kui äi ust pärani jättes lahkus, suutis Lisett mõelda vaid üht: “Taevale tänu, et tüdrukud kõrvaltoas ei ärganud.” Hommikul istus äi köögis, vinge, kühmus ja tõre. Peitis pilku, kui sisistas: “Peaksid sa Ukkole ainult iitsatama, siis kahetsed!”

Antoonovkalõhn hakkas Liseti öödesse imbuma ka hetkil, mil ta suigatas abikaasa kaisukõveruses, seda olid täis ta unenäod ja lõputut langemist pooleks lõikavad ärkamised. Naine otsekui lahustus selles lõhnas, tajudes, et kui ta ühe näruse saladuse varjamisega suutis toime tulla, siis kahega läheb üle jõu raskeks.

Ometi jättis ta mõlemad enda teada kartuses, et kui ta Ukkole neist kõneleb, ütleb viimanegi: “Sa ehk ise tahtsid seda.” – “Asume ikkagi omaette,” oli kõik, mis ta mehele lausus. “Me saame isa ju vaatamas ja aitamas käia, nii sageli kui vaja.”

Paljude aastate pärast, seistes oma kalli abikaasa värske kalmukünka kõrval, sosistas Lisett iseendale: “Aga võib-olla poleks ta nii öelnud, võib-olla oleks ta kahe häbi asemel näinud hoopis kaht karistamata jäänud kuritegu ja üht õnnetut ohvrit. Ta oleks mind hoopis lohutanud, mu valu ära võtnud. Siis ei tunneks ma praegu kolmandat, kõige põletavamat häbi, et ma ei julgenud ega osanud elukaaslast usaldada.” Tasa silitas Lisett oma hõõguvaid põski, kujutledes paitavad peod Ukko pihkudeks.

“Inimene on nagu savi iseenda valikute käes,” mõtiskleb Lisett täna. “Lapsed elavad piiri taga, ehitasid sinna oma õnne ja hingeruumi, mina puhusin hõõgvele ammu kustunud koldetule vanas talumajas.”

 Naine vaatab metsatäit lund, vaatab lumest läbi ja leiab, et just siin, üksinduses, kus lõplikult on sõõrmeist välja tuuldunud ennekevadiste antoonovkate lõhn, osutub tal võimalikuks teiseneda. Luua ehk koguni enda jaoks religioon, mis aitab nii katlakütjale kui ka raugaeas äiale lõplikult andeks anda. Ning paluda usaldamatuse eest andeks Ukkolt, teha seda nii, et naise siiras kahetsus ulatuks läbi teispoolsuse väravate.

Suhtelood

• Alates tänasest hakkab Virumaa Teataja avaldama paar korda kuus suhtelugusid, mis on võetud elust enesest, ehkki kohati võivad need tunduda uskumatud. Iga kirjutise taga on keegi meie hulgast, kellegi mure või läbielamine.