J.M.K.E 25: lubage mul olla noor ja vaba

J.M.K.E.Villu Tamme Foto: Liis Treimann

Just nõnda võib kokku võtta laupäevaöise meeleolu J.M.K.E. juubelikontserdil Rock Cafés, kus meeste WCs oli mitu korda pikem järjekord kui naiste omas!

Eesti punklegendi õnnitlema tulnud Turist oli sunnitud esinema pea pooltühjale saalile – sajad kontserdile soovijad külmetasid sel ajal pea 20-kraadises külmas Rock Café ukse taga, kus saba lookles Tartu maanteeni. Kuid juba järgmisteks soojendajateks oli õlle-, higi- ja siidrilõhnaline klubi paksult rahvast pun(k)gil.  

Õhustikust annavad aimu faktid, et meestekempsu taga oli mitu korda pikem saba kui naiste tualetis, kus lõbusas meeleolus näitsikud võrdlesid, mitu korda on kedagi juba õllega üle valatud. Tund enne südaööd oli klubis kõige värskem õhk suitsuputkas, mille akna olid mõned aktivistid puhtast ligimesearmastusest eest ära kruvinud.

Inimesed olid laupäeval õllesed ja õnnelikud. J.M.K.E. pidas ju sünnipäeva ja sajad vanad punkarid, nüüdsed korralikud väikekodanlased ja «mitte nii edukad» olid end urgudest välja ajanud. Oli klassikokkutulek.

Liiga korralik Psychoterror

Saaremaalt pärit Monstercöuqi esinemisele ei pööranud (vaatamata ka solisti ülakaha paljastamisele, enamik publikust olid ju mehed) suur osa publikust tähelepanu, sest oli vaja meenutada ammuseid aegu. «Mees, bändi ka teed?», «Ma olen täissöönud väikekodanlane ja meie bänd võib tasuta ka esineda» jms küsimuste-vastuste voor oli ju veel läbimata.

Kuid Psychoterror oma avalooga «Esteet kusipea» pani rahva kaasa elama – Psühhoka esinemine inspireeris kaht selli isegi publikusse sukelduma.

Sünnipäevaliste auks kõlas Psychoterrori esituses J.M.K.E. repertuaarist näiteks pala «Kuniks elul on antud veel olla». Aga üldjoontes olid Psychoterrori poisid korralikud, viksid ja viisakad (kas Freddy oli kaine?), nende loos «Korter 13» puudus tavapärane agressiivsus ja viha.

«Ühesõnaga, davai,» ütles vargsi naeratav Villu Tamme, ja juba kõlaski: «Juba lapsepõlvest peale ma teadsin, et kevadel valget liblikat näha ei tohi, siis suvi tuleb kurb, suvi tuleb käsikäes leinaga…»  Kell oli nihkunud üle südaöö ja kauaoodatud J.M.K.E. oli lõpuks laval.

Aga ega eesti pungi elav legend Villu Tamme polnud kade – riburada pidi kutsus ta enda kõrvale lavale külalissoliste. Ülikonnas ja sinisemummulise lipsuga Ivo Uukkivi esituses sai kuulda «Minu vanaisa oli desertöör» – algselt oli see lugu kirjutatud Velikije Lukile.

Lisaks said laval häält teha Vaiko Eplik (lauluga «Antikristus ja kuldsed taldrikud»), Jaan Pehk («Tont seda teab») ja Mart Kalvet («Magamistoa aknast paistab keemiakombinaat»). Koos Tõnu Trubetskyga sammus lavale ka luuletajahing Marko Mägi, kes, tõsi küll, pärast kaht lugu kahe turvamehe saatel lavalt viisakalt ära tassiti.  

Tõeline hitiparaad

Vennaskonna repertuaarist kõlas «Kõik 1 kõik», «Dostojevskilik Doris», «Varas kellakägu», «Lähen ja naeran», «Kõik on hea», ja kui tuli «Uuestisünd», siis tekkis juba tunne, et õhtu täht on Tõnu Trubetsky. Rahvas möllas ekstaasis ja Trubetsky (talle omase ükskõiksusega) tervitas rahvast kättpidi… Kas tõesti laseb Villu Trubetskyl endast üle särada?

Ei, Villul oli veel trumpe varuks, näiteks J.M.K.E. algkoosseis Nähvitsa ja Venno Vanamöldriga. Esitusele tulid lood aastast 1986, nagu näiteks «Surnud linnad», «Inimkonna saavutused» – tõeliselt pungilikult primitiivsed lood, kus vaid rütm, vokaal ja tahe teha bändi. Palas «Risttee» oli juba tunda J.M.K.E.-le omast meloodilist eluvalu.

Looga «Tere, perestroika» pööras Villu rahva enda usku, seljatas Trubetsky ja läks 15 minutiks pausile, et siis juba valges triiksärgis ja roosa-oranži-sinisesäbrulise lipsuga ning praeguse J.M.K.E. koosseisuga naasta.

Kahjuks sai osa publikust aru nii, et kontsert on läbi, ja lahkus. Kuid parim osa oli alles ees. Näiteks laul «Koer», kus kõlavad ühiskonnakriitilised read: «Oo Võimule Ohutu Mees. Piiritu ustavus elab su sees. Sa oled koeraga sarnanev mees. Oo truu ja alandlik mees. Sa haugud, kui seda lubatakse. Ja ilmselt hammustad, kui kästakse.»  Või siis ka laulud «Nad ei tea mu nime», «Külmale maale», «Tahan olla number 1» ning loomulikult «Paneme punki»:

Ma olen anarhist, ma olen punkar, ma olen maailma nael.
Meri on põlvini, nalja on nabani, pihus on pudelikael.
Tahan kord saada selliseks,
nagu on Villu või Freddy
või Rott või Striit.
Nad on nii vaimukad, nad on nii vabad ja kogu aeg juua täis.

PS. «Valasin veepudelisse viina,» ütles Villu laval pudelist vett lonksates vabandavalt. Ka punkarid saavad täiskasvanuks, kui nad enne ära ei sure. Ja punk ei sure kunagi.

Juubelikontsert
J.M.K.E. 25. sünnipäev 15.01
Rock Cafés

Turist, Psychoterror, Monstercöuq, Jaan Pehk, Vaiko Eplik, Ivo Uukkivi, Tõnu Trubetsky jpt