Tõnisepäeva (17. jaanuar) pidasid meie esivanemad kesktalve märgiks ja talve poolitajaks.
Esimesena kuulutab kevadet rähni põrramine
Mõnel pool nimetati seda aega ka taliharjapäevaks. Saartel ja Lääne-Eestis kandis sama tähendust paavlipäev (25. jaanuar) ning Lõuna-Eestis küünlapäev (2. veebruar).
Tõnisepäeval arvati veel pool talve ees olevat, pool lundki alles sadamata taevas. Pimedat aega on juba vähem ja päevale on pikkust juurde tulemas.
Esivanemate mure toiduvarude ja loomasööda kahanemise pärast sundis neid arvatavasti arupidamistele kokku tulema. Nii on kalendris tänapäevani märgitud tähtpäevana korjusepäev (14. jaanuar), mis lahti seletatult tähendab kokku korjamist, kokku tulemist või kogunemist.
Kokkutuleku märguanne tuli metsast: must rähn hakkas puudele koputades põrrama. See olnud esimene kevade tuleku tähis. Tänavu pole rähni veel kuulda olnud.
Muistne taliharjapäev – talve külma murdumine kevade poole koos lumesulamise algusega – jäi hoopiski märtsikuusse.
Taliharjapäeva nimetuse siia-sinna liikumine rahva seas on tõendus, et ennemuiste on olnud talved niisama muutlikud kui meie ajalgi.
Üle-eelmise sajandi karmid talved hakkasid eelmisel sajandil vähehaaval pehmenema ja pärast 1980ndaid vahepeal hoopis lühenema või ajaliselt edasi-tagasi liikuma. Tänavu tali veel kestab. Esialgu õnneks vähemate suladega kui naabermaades.
Ilmad on jätkuvalt heitlikud. Madalrõhkkonnad soojema nullkraadi lähedase õhuga vahetuvad põhjast tulevate külmemate õhuvooludega. Vastavalt temperatuurile sajab lund, lörtsi või kohati vihma.
Tuulisem on rannikul, kus tuisu võimalus suurem kui sisemaal. Lumi tiheneb, jäätub ja muutub põldudel ning aedades püsikutele ohtlikuks. Okaspuudel võivad oksad lume ja jää raskusest murduda.
Järgmisel nädalal saab kuu täis (19. jaanuar), kuid mitu magnettormi päeva arvatavasti ei lase ilmastikul rahuneda. Nädala lõpu poole on väike võimalus külmalaine külaskäiguks, mis aga vaevalt pikalt kestma jääb.
Ettevaatust libedatel teedel! Veekogudel võib jää hakata lume all pragunema.