Kadri, kuidas te kunstiradadele sattusite?
Alguse sai kõik suuremat sorti kunstisõprusest. Minu varasemad tegevused on olnud väljaspool kunstimaastikku, aga kunsti juurde sattusin nii, et käisin näitustel ja kunstisündmustel, huvi aina süvenes. Suur roll oli siin ka NOARi teisel juhtival jõul Andral, kellega meid seob ammune sõprus ja kes tegutses varem galeristina Tam Galeriis.
Ühel hetkel, kui olin varasemate ettevõtmistega juba piisavalt tegelenud, tekkis soov võtta vastu uusi väljakutseid, teha midagi toredat, anda oma panus kunstielu edendamisele ja nii tekkis NOAR.
Räägitakse, et kunstiga ära ei ela, kuidas teie hakkama saate?
Ära elab, aga kindlasti ei ole see maailma kõige tulusam valdkond. Rahateema on paljudel aladel küsimuseks, aga lõpuks taandub asi sellele, mida sa teha tahad, millesse usud. Oleks naiivne öelda, et materiaalne külg pole oluline, aga see pole kunstiga tegelemisel ka kõige olulisem.
Kas oma tööd tehes tunnete, et olete kui kaks valget inglit — kas oli tunda, et teie ettevõetust oli Eestis puudu?
Oleme tõesti saanud väga positiivset tagasisidet nii publikult kui ka kunstnikelt. Meil on NOAR-is praeguseks 140 kunstniku teoseid, pakume uut platvormi, kus publik saab nende teostega kohtuda. Näitused on tihtipeale väga lühikest aega avatud, veebikeskkond aga on tänapäeval lisavõimalus, kuidas publik saab pikema aja jooksul avastada erinevate kunstnike töid. Nii suure hulga professionaalsete kunstnike koondamist sellisel viisil pole Eestis varem tehtud ja tundub, et ka aeg oli küps. Päris mitmed inimesed on varemgi sellele mõelnud ja mõned ka tegudeni jõudnud, aga kas siis aeg pole õige olnud või on asi millegi muu taha jäänud. Meil aga on kuidagi õnnestunud see ettevõtmine edasi viia.