Asjatundjate sõnul võidakse juba lähitulevikus osaliselt lennukite asemel hakata kasutama odavamaid ja keskkonnasäästlikumaid tsepeliine ehk dirižaableid.
Kas tsepeliinid tulevad tagasi?
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
12. jaanuar 2011, 12:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tsepeliinid olid kasutusel enne Teist maailmasõda ja sõja ajal, kirjutab The Telegraph.
Arvatakse, et need suured vaalu meenutavad õhusõidukid võivad taevas tagasi olla juba 2030. aastaks.
Mitte ainult ühest punktist teise reisimise eesmärgil, vaid ka kui õhukruiisi alused.
Tsepeliinide kuldajastu lõpuks peetakse 1936. aastal USA New Jerseys Lakehurstis toimunud õnnetust tsepeliin Hindenburgiga.
Kuid suure õhulaeva idee on 21. sajandil uuesti päevakorrale tõusnud. Kui Hindenburgi puhul kasutati vesinikku, siis nüüd soovitatakse kasutada mittepõlevat heeliumi.
Varasematesse tsepeliinidesse mahtus vaid käputäis reisijaid, nüüdsed võiksid mahutada 400 reisijat, 100 autot ning isegi 18-kohalise lennuki. Ka saab tsepeliini panna suuri kabalaadungeid, mille jaoks lennukid või helikopterid väikeseks jäävad.
Kui varem valmistati tsepeliine metalliribadest ja tugevast kangast, siis nüüd plaanitakse kasutada süsinikmaterjale ja kevlarit.
Need õhulaevad on lennukitest kütusekulu poolest ökonoomsemad ning keskkonda vähem saastavad. Tsepeliinide puhul mängib rolli see, et ta liigub edasi, mitte otse üles. Selline liikumine minimiseerib kütusekulu.
Kuid tsepeliinide ehitamine võib samas väga kalliks osutuda. Teada on, et USA kaitseministeerium käivitas multiintelligentse õhusõiduki projekti. Selle valmistajaks on Briti firma Hybrid Air Vehicles. Seda tsepeliini saab kasutada nii luuretegevuses kui ka atmosfääri teadusuuringuteks.
Mitmed lennufirmad, kaasa arvatud Boeing ja Lockheed, on oma tsepeliiniprojektid käivitanud. Kuna tsepeliini kodumaa on Saksamaa, siis ollakse neist eriti huvitatud.
Saksa firma Zeppelin-Luftschifftechnik on alates 1990. aastatest katsetanud tsepeliinilendudega. Katsetsepeliin Fridrichshafen liigub 100 kilomeetrise tunnikiirusega, tõuseb 2300 meetri kõrgusele ning saab pardale võtta inimesi ja kaupa 1900 kilogrammi eest.
Uue põlvkonna tsepeliinid võivad teoreetiliselt maanduda ükskõik, millisel maastikul, kaasa arvatud liival, lumes ja vees, vajamata kindlat pinnast. Ka pole vaja maandumis- ja hoovõturada või köiekinnitajaid.
Sellised tsepeliinid on kasulikud näiteks looduskatastroofipiirkondadest inimeste evakueerimisel ja sinna abisaadetiste viimisel.
Tsepeliiniga lendamine on küllaltki ajakulukas, näiteks Londonist New Yorki jõudmiseks kulub 30 tundi. Samas aga ei ohusta sellega reisijaid lennuväsimus, jalakrambid ja tromboos.