Kauge külaline täitis orkestrimaja kuuba rütmidega

Selline õpetaja nagu Luber Jimenez Junco ei satu noorte muusikasõprade ette just iga päev. Foto: Elmo Riig / Sakala

Neljapäeval jagas laagerfestivali «Koolijazz=Jazzikool» töötoas tempokaid ja tõhusaid nõuandeid Kuubalt pärit trummar Luber Jimenez Junco.

Junco on mees, kes suudab mängida kõike, mida üldse on võimalik mängida. Selle kinnituseks ongi terve lavaesine täis laotud suuremaid ja väiksemaid löök- ja rütmipille, mille vahel elavaloomuline võõramaalane koos assisteeriva eesti trummari Reigo Ahvenaga saalitäie muusikat armastavate noorte pilkude all vilunult askeldab.

Väike pill, suured nipid

Bongo on klassikaline kuuba löökpill, mis tegelikult koosneb kahest väikesest trummist. Suuremat kustutakse hispaania keeles hembra'ks, mis tähendab naist. Väiksem on macho ehk mees. Bongode taga võtabki Luber Jimenez Junco hakatuseks koha sisse.
«Olen näinud tuhandeid bongot mängimas, kuid vähesed teevad seda õigesti,» teatab ta hakatuseks.

Tuleb välja, et õige bongomäng käib kõigest kolme sõrmega, nagu ta kohe kirglikult demonstreerib. Kuklas puhmasse sätitud tumedate lokkidega mees möllab akendest paistvate lumehangede taustal trummide taga ― suurepärane vaatepilt!

Kui teatris teeb näitemängu algul seinal rippuv püss enamasti pauku viimases vaatuses, siis lava ees ootavatel trummidel nii pikalt kannatada ei tule. Töötuba on ikkagi töö tegemiseks, sestap meelitab Junco aega raiskamata endale vabatahtlikke appi. Üleni ronkmusta riietatud, kuid roosade karvaste sussidega piiga ning moodsa tukaga noormees on kaks esimest julget.

«Hea pillimees loob helide kaosest korra,» õpetab kuubalane sujuvalt järjest uusi vabatahtlikke trummide taha istutades ning neile lakoonilisi rütmijuppe demonstreerides. Peagi selgub kõigi üllatuseks, et esmapilgul nii lihtsana tunduvat rütmi pole sugugi lihtne järele mängida.

Junco seirab kakofoonilist orkestrit, kulm kortsus ja pilgus õudus, aga harjutamine teeb teatavasti meistriks. Kui esialgu ehk meistriks ei saadagi, jõutakse ometi varsti nii kaugele, et lava eest kostev hakkab võtma konkreetsemat ilmet. See toob Junco näole naeratuse tagasi.
«Lihtsaid asju koos tehes saamegi muusika!» rõõmustab ta.

Teistsugust pole vaja peljata

Pole stiili, mille juures ei saaks kasutada trummi. Junco meenutab aega, mil ta õppis Havanna kunstikoolis. Polnud harvad juhtumid, mil noored jäid pärast tunde jämmima. Jämm võis piirduda paari tunniga, ent kestis vahel ka terve öö.
«Mõnikord oli koos tuhandeid inimesi,» räägib ta. «Siin pole midagi imestada: selles koolis oli 7000 õpilast!»

Just seal õpetati neid kokku sulatama erinevaid stiile ning on päevaselge, et see on jätnud Juncole kustumatu mulje.
«Muusikat kuulates mõtlen alati, mida mina teisiti teeksin,» jutustab kuubalane ning saal kuulab teda hiirvaikselt. «Üldse: ärge kartke midagi teistmoodi teha! Olge loovad ja avatud ning püüdke alati paremaks saada.»

Valust pole pääsu

Jutu vahele ning sekka mängitakse muidugi muusikat ― ikka ja jälle muusikat. Vahel on laval korraga enam kui kümme noort pillimeest, keda vilunud trummar järgemööda juhendab. Olgu habras neiu või turd noormees ― peaaegu kõik raputavad pillide tagant naastes hämmastunult käsi: need sunnikud on valutama hakanud.

«Kas teie käed ei valuta?» on hiljem nende esimene küsimus. Reigo Ahven meenutab kuulsat trummarit Richard Bonat, kes ühel kontserdil ehmatusega avastas, et helimees polnud teda piisavalt võimendanud. Trummid pidid kindlasti kuulda olema, seepärast mängis Bona nii tugevasti, et tal tuvastati hiljem kahe sõrmeluu murd.
«Käed jäävad alati valusaks,» kinnitab Junco rahulikult. «Minul ehk mitte nii kõvasti kui teil, aga valust pääsu pole.»

Poolteist tundi lendab linnutiivul. Eksootiline Luber Jimenez Junco teenib tänuks marulise aplausi. Kuidas plaksutatakse trummarile? Mõistagi rütmiliselt.