Omal käel Okeaanias: Austraalia eestlased unistavad kodumaast

Kadri Auväärt.

FOTO: Erakogu

Adelaide’i Eesti majas käib koos hulk kohalikke eestlasi, kes harjutavad isekeskis emakeelt ja peavad meeles ununema kippuvaid traditsioone. Omal käel rännates tuleb proovida üha uusi töidki.

Vahel ei juhtugi ümberringi nii palju kui enda sees, ükskõik, kas oled reisil või kodus. Ühtäkki ei tundu reis reisina, vaid saab igapäevaseks, justkui elustiiliks. Näib nii loomulik, et iga paari kuu või isegi nädala tagant vahetub töö, elukoht. Aina uued näod-nimed. Vahel tekib tunne, et seegi on omamoodi rutiin, aga sugugi mitte halvas mõttes.

Liiklusõnnetus aitas töö leida

Töö leidmine ei osutunud Adelaide’is teab kui keeruliseks pärast seda, kui ratturina olin parkivast autost väljunud juhilt uksehoobi saanud. Autojuht uuris, kuidas annaks juhtunut korvata, ja kuulnud, et tööd otsime, kasutas oma tutvusi ja hankis meile hästi tasustatud ettekandjatöö catering’i-firmas, kus jõulueelsel perioodil olid abikäed väga oodatud. Selliseid õnnetusi võib küll õnnelikeks pidada.

Nii lisandusid meie garderoobi mustad viigipüksid, triiksärgid, viksitavad kingad ja hõbedased lipsud. Paar nädalat töötasime ka öösiti kartulivõtutraktoril, kus 12-14tunniste töö-ööde jooksul oli üks pooletunnine paus ja kohalikus mõistes väike tunnipalk. Kui sai hakatud uurima lepingu ja pauside kohta, ei kutsutud meid enam tööle tagasi.

See ei teinud eriti muret, sest juba õnnestus hankida töökoht viljahoidlas, kus olid päevane töö, soliidne palk ja väga toredad, hoolivad töökaaslased.

Tõsi, töölesaamiseks tuli läbida kadalipp: peale üheksaleheküljelise avalduse oli tarvis teha meditsiiniline test, käia intervjuul ja läbida kahepäevane koolitus. Nädalavahetuse mustadele triigitud riietele kanname nüüd vahelduseks nädala sees kiivreid, helkurveste ja metallninadega saapaid.

Töö aga on viljahoidlas lihtne: palju ootamist ja natuke nupuvajutamist. Rasked on pigem tingimused, kuna siin tõuseb suvel temperatuur üle 40 kraadi, päike paistab lagipähe ja pidevalt tuleb töötada tolmus. Ikkagi on see meie selle reisi parim ja lihtsaim töö.

Aastaga on selgunud, et mida raskemat füüsilist tööd teed, seda vähem raha saad.

Tomatite korjamine väsitas selga ja lisas nii mõndagi söögikorda valuvaigisti, samal ajal oli sellega teenitud rahasumma üks viletsamaid. Ka siinne töö on ajutine ja füüsiline, kuid kordades kergem ja paremini tasustatud.

Et meie töökoht jääb Adelaide’ist 50 kilomeetrit põhja, asusime elama Barossa orgu, mis on tuntud veinitootmispiirkond.

Siin paikneb üksteise kõrval üle 70 veinikeldri, mis pakuvad möödujatele oma toodangut maitsta.

Barossa on tuntud peamiselt oma punaste veinide, eriti Shiraz’ poolest. See on suurepärane turismiala, kus kõikjal avanevad suurepärased vaated mäenõlvadel looklevatele viinapuurodudele, mille vahel väiksemad ja suuremad maamajad ning veinikeldrid.

Eesti majas sai piparkooke

Elades maakodus, satub aeda ja tuppa soojemate ilmadega kõiksugu külalisi, mõni neist oodatum kui teised. Toas oleme näinud mitut suurt ämblikku ja meie aias on varju otsinud tömpja sabaga uinuv sisalik (Tiliqua rugos), tööl kohtusime ka ühe mürgisema, punaselgse ämblikuga (Latrodectus hasselti).

Kuigi töö- ja elukoht jäävad meil Adelaide’ist väljapoole, leidub hea põhjus sinna umbes kord nädalas tagasi minna: Eesti maja.

Peale selle, et Eesti majas tegutseb aktiivne ja särasilmne segakoor nimega Hapu koor Kadri Auväärti juhtimisel, toimub majas pidevalt muidki üritusi.

Märkimisväärt ettevõtmine on klubi “Räägime eesti keelt”. Sinna on teretulnud kõik, kes eesti keelest aru saavad, sest klubis proovitakse rääkida ainult eesti keeles. Tore on näha, kuidas kümmekond inimest istub laua ääres ja vestleb omavahel mõnusa aktsendiga eesti keeles. Nii mõnelgi on igaks juhuks sõnaraamat kaasas, et vajadusel sõna või väljend järele vaadata.

Saime osa klubi jõulupeost, kus osal kokkutulnuist läks süda härdaks, kui ühiselt lauldi vanu jõululaule.

Valmistatud oli eestipärast toitu: pärmitainast lihapirukaid, rukkileival võileibu, piparkooke ema retsepti järgi. Laual vaagnate vahel lebas hunnik raamatuid: Eesti laulud, toidud ja naljad. Kes oli need Eestist kaasa toonud, kes internetipoest ostnud.

Eestlastel on alati lõbus

Eesti majas on alati mõnus just sealsete inimeste pärast. Imetlusväärne, et ehkki enamik neist pole Eestis sündinud, räägivad nad suurepäraselt eesti keelt ja peavad oluliseks koos käia.

Hea näide on meie koori juht Kadri Auväärt, kelle vanemad kohtusid Saksamaal laagris 1948. aastal ja tulid järgmisel aastal Austraaliasse.

Kadri on sündinud siinsamas Adelaide’is ja korra, 1989. aastal Eestis käinud. Kadri eesti keele oskus on seejuures märkimisväärne. Eestisse sõit oli talle oluline, eriti oma juurte leidmise pärast.

Sellest reisist igatseb Kadri metsmaasikaid, metsi, vanu taluhooneid ja Tallinna vanalinna. Ükskord kavatseb ta kindlasti taas Eestisse minna, siis koos poegadega, et nemadki näeksid, kust nad pärit on.

Koori hakkas Kadri juhtima, sest tulekul on 23. Esto, mis toimub Adelaide’is.

Koorijuhtimiskogemust noorel naisel polnud, kuid see ei tähendanud, et kollektiiv loomata jäänuks. Praegu on kooris 27 lauljat.

Kooris laulmise kogemus on küll vähestel, aga peaasi, et lõbus on! Muidu on Kadri olnud Eesti majas väga aktiivne läbi aastate, osalenud Eesti seltsi tegevuses: mänginud flööti ja teinud rahvatantsu. Igapäevaelus on Kadri kahe asjaliku poisi ema ja keskkoolis muusikaõpetaja.

Laulukooris sattusin sõbraliku pilguga Ann Aisatullini kõrvale, kellega laulude vahel kiiresti sõpradeks saime. Ann on samuti Austraalias sündinud, tema ema tuli siia 12aastaselt ja isa värvati sõja lõpul 17aastaselt Saksa sõjaväkke.

Ann räägib head eesti keelt ja on seltsiga seotud oma tütarde kaudu, kes siin rahvatantsu tantsisid. Ann on Eestis neli korda käinud, seal on tal sugulased, kellega ta on alati sidet pidanud. Eestist igatseb Ann ennekõike oma sugulasi, kuid samuti emakeelt ja ühendatuse tunnet, mida ta Austraalias ei tunne.

Uut aastat võtsime vastu Austraalia rannaliival päevitades.