Muusik Artjom Savitski ja tema kaaslanna Anna Leppik külastasid restorani Trühvel ja sattusid sealjures ka sama katuse all asuvasse The Brick Coffee Roasteri kohviröstlasse, kus tõeline meister Henry Politanov loob tõelisi maitseelamusi. Mõlemad tunnistavad, et ei teadnud, mida tähendab inglisekeelne sõna «cupping», kuid nüüd on nad kursis, et tegu on kohvitestimisega.
Kohvilemb Artjom Savitski: hästi lõhnavad kohvid, näiteks vanilli- või kirsimaitsega, ei kõlba kuhugi!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/28/5313589t1he1c8.jpg)
«Proovisime erinevat päritolu kohvisorte ja võrdluseks toodi see kohv, mida me ostame igapäevaselt poest,» selgitab Artjom. «Kui kõrval on nii head sordid, tuleb vahe juba nuusutades välja.»
/nginx/o/2016/04/28/5313575t1h9c84.jpg)
Alguses purustasid Artjom ja Anna tavalise kohvi tarvis mõeldud oad ja tuli välja, et nende lõhn on kohutav.
«Kindlat päritolu kohviubadest meeldis mõni rohkem, mõni vähem, aga mulle meeldis Columbia kohv, mis oli pehme, mitte tugeva maitsega,» räägib Artjom ja lisab, et meeldis ka Keenia kohv, millel oli tunda puuviljade järelmaitset.
Anna jutustab, kuidas purustatud oad kallatakse kuuma veega üle ja siis nuusutatakse taas lõhna ja nii valides jõutaksegi õige kohvini. «Kui võtad esimesena poekohvi, siis lööb see kõik maitsed üle ja sa ei tunnegi enam erinevust,» räägib ta.
/nginx/o/2016/04/28/5313605t1he521.jpg)
Artjom ja Anna viivad võrdluse mahlade maitsetele — on ju olemas, õuna-, tomati-, mandariini- ja palju teisi mahlu ning poekohv oleks sellisel juhul nagu multivitamiinimahl.
Anna lisab võrdlusele, et ühel puhul oleks tegu siirupist tehtud joogiga, teisel juhul värskelt pressitud mahlaga. Nad proovisid ka jooki, mis ei olnud tehtud röstitud ubadest, vaid rohelistest kohvimarjadest ja see meenutas Artjomi hinnangul kibuvitsateed.
/nginx/o/2016/04/28/5313593t1h2788.jpg)
Noori usutlenud reporter Monika Kuzmina uuris, et kas Henry Politanov neid ka millegagi pahviks lõi.
Selgub, et nii oligi — näiteks ei tohi juua vahtu, mis kohvi peale tekib. «Üllatavaim oli see, et espresso kohvi eluiga on 1 minut — kohe kui see on ära jahvatatud, pead minuti jooksul ära jooma, pärast on see surnud,» teab Anna ja Artjom lisab, et esimese minuti kohv on elus kohv seetõttu, et ubade õlid on just vallandunud.
/nginx/o/2016/04/28/5313603t1h7579.jpg)
Edasi tuli rida saladusi. Artjom lausub, et hästi lõhnavad kohvid, näiteks vanilli- või kirsimaitsega, ei kõlba kuhugi. Põhimõtteliselt on tegu läbikukkunud röstiga, mis peaks minema mahakandmisele, kuid on kokku pandud, mingi siirupiga maitsestatud ja siis müüki paisatud.
«Ilmselgelt mõned röstid ei õnnestu, häid röste on vähem ja nad on kallimad, seetõttu tuleb ka halvad maha müüa, ja mida vähem inimesi sellest teab, seda parem on müüa,» selgitab muusik. «Kui inimesed seda teaks, siis nad poekohvi enam ei ostaks, seepärast tõtt ei räägita.»
Artjom meenutab varasemast ajast juhust, kus ostetud kohviubadest tehtud jooki ta ei suutnudki juua, seda enam, et ta joob kohvi suhkru ja kooreta. Monika nendib, et kuigi infot pole, siis ilmselt annab alateadvus märku, et asi pole õige.
/nginx/o/2016/04/28/5313583t1h02ae.jpg)
Artjom on Columbia kohvi austaja ja ta teab, et araabika kohv on see õige.
On olemas ka robusta kohv ja muusik toob taas võrdluse — kui araabika on aedmaasikas, siis robusta on metsmaasikas. Tegelikkuses on robusta nagu umbrohi, mida on lihtsam kasvatada, talle ei mõju paljud kõrvalised tegurid, nagu näiteks kahjurid.
Araabika kohv vajab paremaid kasvutingimusi, ta on tundlikum, seda kasvatatakse mägedes umbes 2000 meetri kõrgusel, nõlvadel, kus sobivat maad on raske leida — kõik see teeb tema tootmise raskemaks ja seega ka kallimaks. Lõpetuseks ütleb Artjom Savitski, et ta hakkab edaspidi ostma vaid seda kohvi, millel on paki peal kirjas päritolumaa.
Jüri Kukk