Norra telekanal: massimõrvar Breiviku probleemid said alguse enne ta sündi

Anders Behring Breivik

FOTO: SCANPIX

Norra telekanal TV 2 avaldas kokkuvõtva loo, milles tõdetakse, et massimõrvar Anders Behring Breiviku probleemid said alguse juba enne tema sündi.

Norra psühholoogid ja psühhiaatrid selgitasid massimõrva järgselt politseiuurijatele niinimetatud kolmanda põlvkonna hüpoteesi, mille ilmselge näide Breivik on.

Teooria kohaselt ei suutnud esimene ja teine põlvkond luua piisavalt tugevat ja turvalist vanem-laps suhet ning see muster kandus peres edasi. Kolmas põlvkond on juba niivõrd nõrgenenud , et ei pea survele vastu ja «plahvatab».

Psühholoogide arvates on Breviku julmuse juured just ta ema ja ema vanemate halbades ja külmades suhetes. Perekonna ajaloost on teada, et Breiviku vanaema sai oma tütart, kes oli Breiviku ema, sünnitades lastehalvatuse ja ei saanud lapse eest hoolitseda.

Ema saadeti juba imikuna lastekodusse, oma pere juurde jõudis ta tagasi kaheaastasena. Breiviku ema suhe oma emaga ei olnud kuigi hea, lisaks oli ema halvatuse tõttu ratastoolis. Suhe isaga seevastu oli hea, kuid isa suri, kui tüdruk oli kaheksa-aastane. Väike tüdruk pidi hakkama hoolitsema invaliidist ema eest, kes süüdistas teda oma probleemides, samas takistas tal omavanuste lastega suhelda.

Breiviku vanaemas haigestus lõpuks skisofreeniasse ja muutus paranoiliseks. Tulevase massimõrvari ema põgenes kodust, kui oli 17-aastane, minnes Oslosse ja keeldudes emaga edaspidi suhtlemast.

Pealinna läinud noor tüdruk jäi rasedaks, kuid ta ei jäänud lapse isaga kokku. «Tütrega tüdruk» kohtas siis Jens Breivikut, noorpaar kolis Ühendkuningriiki Londonisse ja seal naine rasestus, kandes tulevast Anders Behring Breivikut.

Ema meenuta hiljem oma mälestustest, et see rasedus oli raske ja tal tekkis vahel tahtmine loode tappa.

Lõpuks tahtis ta abordi teha, kuid rasedus oli juba nii kaugel, et seda enam ei tehtud. Laps sündis 13. veebruaril 1979. aastal Oslos.

Anders Behring Breiviki vanemad langetasid otsuse lahku minna, isa jätkas diplomaadina töötamist Londonis, ema kolis kahe lapsega tagasi Norrasse.

Naabrite sõnul ei saanud naine oma kahe lapsega hakkama ning korterist oli kuulda pidevat sõimu ja rüselust. Breiviku vanem õde pidi venda kantseldama, kui ema töötas haiglas öövahetustes sanitarina.

1981. aasta kevadel tegi ema sotsiaalametnikele avalduse, et ta ei tule oma poja kasvatamisega toime ja tahab ta ajutiselt anda tugiperre.

Kaheaastane Anders Behring Breivik anti noorele perele ning seda peret üllatas ema julm ja ükskõikne suhtumine oma poega. Kui ema kuulis enda aadressil kriitikat, loobus ta selle perega edaspidi suhtlemast.

1983. aastal oli nii ema kui ta kaks last Norra riiklikus laste ja noorte psühhiaatriakeskuses uuringutel. Ema võttis selle keskusega kontakti, kuna poeg oli ikka närviline ja hüperaktiivne.

Anders Behring Breivik käis uuringutel ja sai ravi neli nädalat, kuid muutust ei märgatud.

Psühholoogide kokkuvõte lapse kohta oli karm: «Anders ei ole avatud ega aktiivne, ta ei soovi osaleda mängudes. Samas on tal sageli meeleolumuutused, kuid tal puudub sõnavara, mille abil tundeid väljendada. Ta tegutseb mehhaaniliselt, mitte spontaanselt ega elurõõmsalt nagu temavanused lapsed tavaliselt reageerivad. Ta paistab sageli kurb ja endassetõmbunud. Kui teda midagi häirib, siis väljendab ta seda vägivaldselt».

Lõpuks hakkas Anders natuke avanema ja teiste lastega koos mängimist nautima. Arstid arvasid siis, et talle ei meeldunud kodune ümbruskond  ja ta ema, kelle suhtes ta tunded olid ambivalentsed.

Psühholoogid ja psühhiaatrid uurisid ka ema, kelle käitumine neile kummaline tundus. Oli aegu, mil naine näitas poja suhtes kiindumust, kuid siis muutus tema suhtes agressiivseks ja tõrjus teda. Ta võis lapsele isegi öelda, et ootab ta surma.

«Kuidas nelja-aastane laps tulekski sellise suhtumisega toime? Laps võis olla väga suures segaduses ja tahtis end ema eest kaitsta,» sõnas üks juhtumiga kursis olevatest psühhiaatritest hiljem politseiuurijatele.

1983. aastal koostatud psühhiaatrilises raportis on: «Anders kardab oma ema ja ema elus olevaid mehi. Ema kannab pojale üle oma primitiivsed, agressiivsed ja seksuaalsed fantaasiad ehk kõik need omadused, mida ta meeste juures ohtlikuks peab».

Psühhiaatrid langetasid otsuse, et Anders tuleb emalt ära võtta, sest ema on lapse jaoks ohtlik. Lastekaitsjad pidasid seda ema jaoks liiga karmiks ja siis leiti kompromisslahenduseks, et Anders on asendusperes nädalalõppudel.

Kui Andersi isa sai Norra laste ja noorte psühhiaatriakeskuselt teada poja olukorrast, käivitas ta kohtuprotsessi, et saada tema hooldusõigus. Lõpuks jäi poeg ikkagi ema juurde, selle eest seisis hea ema palgatud mõjuvõimas advokaat.

Norra psühhiaatrid tundsid Andersi pärast muret ja nad pöördusid uuesti lastekaitse poole, kuid siis sekkus ema advokaat, kelle teatel keskus ahistas lapse ema.

Psühhiaatrid tegid veel paar katset Andersit ema käest päästa, kuid ka need ebaõnnestusid.

1980. aastate Norras maksis vaid ema, mitte isa või arstide sõna ja seda isegi siis, kui emal oli diagnoositud psühholoogilisi probleeme.

Pärast 2011. aasta veresuna arvasid Norra võimud, et 1980. aastatel tehti Breiviku pere juhtumis palju vigu.

Anders Behring Breivik tappis 22. juulil 2011 Utøya saarel ja Oslos 77 inimest, mille eest ta sai 21 aasta pikkuse vanglakaristuse, mis on Norras maksimumkaristus terrorismi eest.

Tagasi üles