Jazzkaare teisel päeval astus üles Liibanoni juurtega pianist-vokalist Bachar Mar-Khalifé, kes on loonud ainulaadse ja tundliku helimaailma, mis asub oriendi, jazzi, eksperimentaalse elektroonilise muusika ja minimalismi piirimail. Mitmekülgselt andekas muusik on esinenud prantsuse rahvusorkestri ja nüüdismuusika ansamblitega. Ta liigub mängleva kergusega erinevate žanrite vahel. Mar-Khalifé kolm albumit on toonud rahvusvahelise tuntuse – juba esineb ta suurtel jazzifestivalidel ja maailmamuusika suurüritustel.
Galerii ja video: Jazzkaarel võlus publikut ainulaadne Bachar Mar-Khalifé
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bachar Mar-Khalifé sündis Beirutis muusikute perre. Ta isa on mainekas flötist Marcel Khalifé, ema lauljatar, kes ka kodus laulis tihti Liibanoni armastatud lauljate lugusid. Kui Bachar oli kuuene, lahkusid nad Liibanonist sõja eest esmalt Marokosse ja sealt edasi Prantsusmaale. Koos vennaga kasvasid nad muusikaga ümbritsetud kodus, kus kõlas nii rahvamuusika kui ka klassika. Poisid armastasid ka hip-hop’i, prantsuse meistrite Georges Brassens’i ja Leo Ferre’ šansoone, lemmikute hulka kuulus ka Nirvana.
Noor Bachar oli tundlik kuulaja ja vastuvõtja. Konservatooriumiski klaverit ja löökpille õppides mõjustasid teda väga erinevad heliteosed – Michael Jackson’i album «Dangerous», Bach ja Mozart ning 20. sajandi muusikauuendajate Edgar Varese’i ja Iannis Xenakise teosed.
Peagi mõistis ta, et elektrooniline muusika on tema loomingulise natuuri jaoks väga ahvatlev mängumaa ja ta sukeldus sellesse põnevasse maailma.
Bachar Mar-Khalifé lt on ilmunud kolm albumit «InFiné, Oil Slick» (2010), «Who`s Gonna Get The Ball» (2013) ja «Ya Balad» tõlkes «Oh, Mu Maa» (2015). Viimase albumi muusikas peegelduvad lapsepõlvemälestused ja igatsus oma kodumaa järele, kuid maailmakodanikuna saab ta end koduselt tunda ka näiteks Islandil. Bachar Mar-Khalifé on kirjutanud muusikat filmidele «Layla Fourie», mis noppis auhinna 2013. aasta Berliini Filmifestivalil ja «Fièvres», mis pälvis auhinna 2015. aasta Aafrika filmifestivalil Fespaco.
Oma loomeprotsessi kohta märgib muusik: «Kui ma lähen stuudiosse, pole mul mingit selget plaani, sest tahan olla loomulik, spontaanne ja instinktiivne.»