Mis ühendab ühe väikese tüdruku surma Tartus, noore ema surma Tallinnas ning mitme inimese meditsiinilisest abist loobumist? Peale raskete haiguste ühendab neid juhtumeid veel üks mees, kes peab ennast meditsiinist kõrgemal seisvaks. See mees on Ain Rammu.
«Minu jaoks, ma ütlen ausalt - ei ole olemas ühtegi haigust, mida ei ole võimalik ravida,» ütleb Rammu.
Üks, kes Rammu poole pöördus, oli kahe lapse ema Carol, kellel 2015. aastal diagnoositi äge lümfoidne leukeemia. See on kiiresti progresseeruv pahaloomuline kasvaja, mida tuntakse ka nn verevähi nime all. Tänaseks on Carol surnud.
Carol ei kaotanud lõpuni lootust
Caroli ema Hiie Tamm meenutab, et Carol ei kaotanud lõpuni lootust. «Ta uskus alati, et kõik saab korda. See oli väga-väga raske aeg aga seda tõsidust ei mõistnud me tookord keegi,» ütleb ta.
2015. aasta suvel oli Caroli tervis parem ning ta sai haiglast koju. Sügisel aga tuli arstilt kõne - Carol peab minema taas haiglasse, kuna vähk oli 40 protsendi ulatuses tagasi tulnud. Sel ajal rääkis Caroli sõbranna Triinu ühele oma tuttavale haigest sõbrannast. See tuttav oli Rammu. Rammu võttis kohe Caroliga ühendust ja soovis noort naist aidata.
«Kui sa oled nii raskesse olukorda viidud, siis sa haarad igast õlekõrrest kinni,» ütleb Tamm.
Ja nii ühel sügispäeval tuli Rammu Caroli juurde koos oma äripartneri Sven Kabaneniga.
«Algul tundus, et nad on tõesti toredad inimesed ja tahavad head. Muidugi esimesel kohtumisel ta (Rammu) ütles, et raha pärast pole vaja muretseda, kui terveks saad, maksad 1100 eurot mulle. Ja Sven muidugi nõudis pulbrite eest sada eurot,» meenutab Tamm.
See, mille eest Kabanen 100 eurot nõudis, oli omaalgatuslikult toodud kast pulbritega, mida Carol sööma oleks pidanud. Seal oli nii toidulisandeid kui ka MMS nime all tuntud nn imeravim.
«Sven saatis mulle Facebooki sõnumi, kus ta ütles, et Carolil on pulbrite eest 100 eurot maksmata ja et ma need pulbrid kinni maksaksin. Et ma kohe sind ei tülitanud aga nüüd on kuu või kaks möödas,» räägib Tamm.
Rammu käis Caroli juures mitmel korral seansse tegemas ja oma energiatega ravimas. Samuti püüdis naine süüa pulbreid, mida Kabanen ja Rammu olid talle toonud.
«Pulbrid olid sellised rohelised koledad pulbrid. Carol mõnel korral mõnda pulbrit sealt võttis aga neid oli päris õudne… ega nad ei maitsenud ka väga,» räägib Caroli ema.
Samuti olid Rammu ja Kabanen huvitatud Caroli korterist, mis asus Stockmanni vastas.
«Nad rääkisid, et äkki Ain saab Sveniga elama minna sellesse korterisse. Et see oleks ühtlasi ka tasuks selle eest, et ta ravib Carolit,» ütleb Tamm.
Rammu ravimeetodid jahmatasid perekonda. Rammu käskis Tammel tütar haiglast minema viia. Veel paar päeva enne Caroli surma saatis Rammu tema emale erinevaid sõnumeid.
Kirjapilt muutmata:
06. november
07. november
Järgmisel päeval, 8. novembril Carol suri.
Rammu on kindel, et kui Carol oleks haiglast lahkunud, siis oleks naine praegu veel elus.
Ehitajast ravitsejaks
Rammu on endine ehitaja. Tal diagnoositi 2013. aastal Wilsoni tõbi. Tegemist on kaasasündinud geneetiliselt määratud vase ainevahetuse häirega. Ehk lihtsamalt - vase ainevahetus organismis on häiritud.
«Ega see meeldiv uudis ei olnud, sest ma teadsin, et ma olen terve. 2014 jaanuari keskel ma loobusin kõigist ravimitest ja päevapealt,» räägib Rammu.
Just oma haigusega võideldes leidis Rammu endast energiad, mis aitasid tal ennast terveks teha ning ta ütleb, et saab oma energiatega terveks teha ka teisi.
«Ja siin tõesti avaldusid võimed,» meenutab Rammu. «See, kus me praegu elame ja ka mida me siit väljast näeme praegu - see on loodud reaalsus. Meil on mitu tsivilisatsiooni siin kõrval.»
Rammul on kliente saja ringis, paljud neist vähihaiged. Kahe aasta jooksul, mis Rammu on ravitsemisega tegelenud, on kaheksa tema klienti surnud.
«Jah, ma julgen tunnistada, et inimesi on läinud,» sõnab Rammu.
«Radar» käis Rammuga ka Haapsalus, kus ravitseja tegi seanssi ühele oma kliendile - Ene Merendile.
«Sina oled kuninganna, sina teed ja võtad vastu otsuseid - mitte keegi teine ei saa sinu elu juhendada. Mitte keegi teine. Sina saad enda elu eest vastutada, mitte keegi teine,» räägib Rammu seansi ajal.
Merendi on kolme lapse ema, kes töötab raamatupidajana. Ühel sügishommikul avastas ta, et nägu ja silmad olid paistes. Merendi käis arstide vahet ning oktoobri lõpus diagnoositi tal pahaloomuline kasvaja - Hodgkini lümfoom. Haigusele on iseloomulik lümfisõlmede suurenemine. Haiguse raviks määrati keemia ja kiiritus. Novembris oli esimene keemiaravi Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.
«Ma mõtlesin alguses, et ma käin selle läbi. Mõtlen kõik enda jaoks positiivseks, et ma kasutan seda võimalust,» räägib Merendi.
Esimene keemia ravitsükkel kestis kolm päeva. Merendi jättis suukaudsed ravimid arstide teadmata ära juba teisel päeval. Hiljem haiglasse naine aga ei naasnud.
«Mul oli algusest peale tegelikult see loobumise mõte aga minus ei olnud nii palju eneseusaldust,» räägib Merendi.
Merendi oli Rammust lugenud ajakirjast Tervendaja. Ta on kindel, et ta saab terveks ning kinnitab, et Rammul on selles usus suur osa.
«Ta on inimene, kes on ise käinud läbi kõik haiglad ja ravimid. Kes on saanud ise terveks oma tahtega,» räägib Merendi.
«Tegin just praegu seanssi, tervendavat seanssi. Tihtipeale viin inimesed rännakule, kuna meie haigused on üldiselt seotud meie minevikuga ehk me ei oska minevikust lahti lasta,» räägib Rammu.
Peale järjekordset seanssi Rammuga on Merendi kindel, et ta saab terveks ja seda ilma tavameditsiinita.
Merendi raviarst, enne kui naine Ain Rammu poole pöördus, oli Iige Viigimaa. Tema on kardinaalselt teisel arvamusel ning ütleb, et Merendi loobumisel tavameditsiinist võivad suure tõenäosusega olla fataalsed tagajärjed.
«Hodgkini lümfoom on tõsine edulugu hematoloogias ja onko-hematoloogias. Tõenäosus tervistuda on ligi 90 protsenti. Ravimata Hodgkini lümfoom on ühemõtteliselt fataalne» räägib dr Iige Viigimaa.
Ehk siis Viigimaa ütleb, et kui Ene Merendi jätkab Rammu seanssidega, siis ta sureb.
Rammul on patsiente üle terve Eesti.
«Tavalised päevad on kuni 700 km päevas. Tööpäeva pikkus on 16-18 tundi. Isegi ööbin mõnikord patsiendi juures. Esimene seanss, ma ütlen ka, on mul 100 eurot. Ma võtan bensiiniraha ja söögiraha natukene ehk see on 15-30 eurot. See eneseusk ja enesearmastus on põhiline, mis tuleb üles leida ja seda ma aitan inimestel teha,» räägib Rammu.
Lisaks enda energiatele on Rammu ravimiteks MMS, soodavesi, probiootikumid, kollageen ning toidulisandid.
«Ja loomulikult ma soovitan inimestele neid kohe kahe käega,» ütleb Rammu.
Toidulisandite eest hoolitseb Rammu sõber Kabanen, kes on korduvalt karistatud kriminaal. Ta on süüdi mõistetud nii väljapressimises kui ka suures koguses narkootilise aine omamise eest. Rammu kinnitab, et teab Kabaneni taustast kõike.
Narkootilise aine omamise eest süüdi mõistetud Kabanen tegeleb nüüd haigetele toidulisandite müümisega. Tavapärane taktika on see, et pulbrid tuuakse kohale ilma eelneva kokkuleppeta ning nende eest küsitakse raha.
Ka Põlvas elav Külli Vanaveski on üks Rammu patsientidest. Ta ütleb, et tal on aastaid olnud valud aga arstid ei ole saanud teda aidata. Just seetõttu otsiski ta lõpuks abi Rammult. Praeguseks tunneb Vanaveski ennast juba peaaegu tervena.
«Nüüd on asi juba nii kaugel, et mul neid valusid ei ole enam,» ütleb Vanaveski.
Siiski on Rammu palunud tal pulbreid edasi tarbida.
Kuigi vitamiinid ja toidulisandid teevad inimese organismile head, on olemas erandid.
«Keemiaravide puhul ravi ajal nende toidulisandite kasutamine võib ka ravi efektiivsust tegelikult ka vähendada,» ütleb PERHi onkoloogiakliiniku juht Vahur Valvere.
Ehk et tunnustatud doktor keemiaravi saavatele inimestele toidulisandeid ei soovita.
Selleks, et omale uusi kliente leida, on mehel välja töötatud turundusstrateegia. Ta laseb enda klientidel uutele potentsiaalsetele klientidele helistada ja endast rääkida.
«Ta muudkui Carolile hiljem helistas, et kuule, mul on üks haige, helista talle ja räägi kui hea ma olen, kuidas ma sind olen aidanud. Et Carol soovitagu teda positiivselt, et mõjuks,» räägib Tamm.
Sama palve on esitanud Rammu ka Põlvas elavale Vanaveskile.
«Ma räägin natukene lühidalt, kes ma olen. Hakkan rääkima edasi sellest, kuidas ma olen teinud tööd iseendaga,» sõnab Vanaveski.
Ain Rammu palvel on Vanaveski rääkinud nelja inimesega, kellest kolm hakkasid Rammu patsientideks.
Caroli ema jaoks oli viimane piisk Rammu käitumises see, kui Rammu pressis koos kaameraga Caroli juurde haiglapalatisse. See oli vähem kui kaks nädalat enne Caroli surma. Rammu tahtis seal filmida, kuidas ta Carolile seanssi teeb.
«Ta tahtis Caroli juurde tulla ka koos kaamerameestega aga Carol ei tahtnud, et teda sellisena nähakse, sellepärast et ta olukord oli juba väga halvaks läinud. Ja ta ka põhimõtteliselt polnud nõus, et temaga intervjuud tehakse,» räägib Caroli ema.
«Ja siis kui me läksime filmima ja siis kihutati meid välja ja 10 minutiga tehti sellest inimesest zombi. Ma ei tundnud enam tema silmigi ära, sest seal käis ehe ajupesu,» väidab Rammu.
«Keegi ei teinud mingit ajupesu,» sõnab Tamm. «Carolil oli õhtul palavik 40 peale seda. Ta oli väga närvis, väga häiritud kõigest sellest. Niigi ta ei tohi närveerida, stressis olla, sest temale on see lisapinge. Ja ma ikkagi ei pea seda käitumist õigeks, mis nad teevad.»
«Sellise tervendajaga ma puutusin elus kokku esmakordselt ja see oli omapärane ja erandlik kogemus muidugi. Ja see oli üsna ebatavaline ja kohatu situatsioon, mis meil haiglas tekkis. Kus ma näen, et inimene - ravitseja - ei adu seda olukorda, ei intepreteeri asju adekvaatselt. Et meil olid mõned lühikesed jutuajamised temaga,» meenutab dr Viigimaa.
Ehkki Iige Viigimaa palus Rammul väga mõelda, et tema soovitused ei ole nii raskelt haigete puhul adekvaatsed, jäi Rammu sõna peale. Carol on tänaseks surnud, Merendi võitleb haigusega Rammu näpunäidete järgi.
Viigimaa kinnitab, et arstid on olemas, et inimesi aidata. Ta on kindel, et Merendil on endiselt tervistumise tõenäosus olemas.
«Kuigi karta on, et see haigus võib olla levinud suuremasse staadiumisste. Et ta on kaugemale levinud ja see juba iseenesest halvendab ravitulemusi,» lisab Viigimaa.
Rammu endal süüd ei leia
Märtsi alguses kirjutas Eesti Ekspress emast, kes ühe teenäitaja-terapeudi soovitusi järgides jättis oma viie aastase tütre meditsiinilise abita. See teenäitaja-terapeut on Rammu.
Rammu tahtis enda sõnul arstidega koostööd teha.
Rammu tahtis, et arstid oleks lahti lõiganud vähi koha ning ta oleks võtnud 15 minutiga soodaga vähi ära.
«Ehk see minu energia ja sooda koostöö oleks olnud see, mis oleks võinud ta eemaldada. Aga ma ei oleks saanud garanteerida,» selgitab Rammu.
Paraku on väike tüdruk tänaseks päevaks surnud. Selles süüdistab Rammu aga eelkõige lapse isa ja ema.
«Nad vedasid vankrit mõlemad eri suunas. Kui me kutsume nagu vaimses maailmas, siis isa ehitas meeletult suured müürid, millest nagu läbi ei saanud. Ma ei näinud last ka enam kaks kuud lõpus. Ma veel paar päeva enne Iirise lahkumist anusin tõesti, et ma saaksin seda tüdrukut ometi näha. Mind ei lubatud matustele ka, kuigi ma soovisin minna sinna,» räägib Rammu.
Rammu on tunnistanud, et on veel teisigi patsiente, kes tal surnud on.
«Kui ma käiks seal noaga kallal või kui ma käiks ja söödaks neile tablette sisse, siis ma tunneks endal väga suurt süüd, et ma tegin midagi valesti. Vähk ei ole surmav haigus. Kiiritus ja keemia teevad sellest surmava haiguse,» ütleb Rammu.
Rammu läheb isegi nii kaugele, et süüdistab Caroli surmas hoopis arste. Ta nimetab naise arste mõrtsukateks. Ta väidab, et just arstid võtsid Carolilt elu.
«Ma ei saa kunagi väita, et ma olen kõik õigesti teinud. Ma ei ole mingi idealist. Ja kui ma olen teinud vigu, siis ma püüangi neid tunnistada. Aga see kui ma tegelen inimesega, siis ma ei saa lasta sisse vigu,» sõnab Rammu.
«Nii raskes olukorras haigeid, nendega manipuleerida - see on nagu äri. Kui ta räägiks ainult sellest, mis puudutab haiget, räägiks tema olukorrast, räägiks meditsiinist. Ta räägib, kuidas ta presidendi lahti laseb - ta räägib täiesti hullumeelset juttu,» räägib Tamm.
«Kui hoopiski veendakse patsienti mingitest ravimitest loobuma, katkestama ravi, tegema mingeid otsuseid, mis mõjutavad ravi tsüklilisust, siis see on täiesti sobimatu. Ma ei tunnista seda üldse,» ütleb Viigimaa.
Doktor Viigimaa peab küsitavaks, kas Rammul endal on ikka ülakorrusel kõik korras.
«Ma arvan, et adekvaatne enesehinnang on üks vaimse tervise tunnus,» ütleb Viigimaa.