Hiidsisalike väljasuremine käivitus kaua aega enne asteroidi

Hiidsisalikud

FOTO: SCANPIX

Briti Readingi ülikooli teadlaste uuring näitas, et hiidsisalike väljasuremine ei käivitunud asteroidi järgselt, vaid umbes 40 miljonit aastat varem.

Nende suurte, kuid ka väiksemate eelajalooliste loomade väljasuremise tippaeg oli 66 miljonit aastat tagasi, edastab Discovery News.

Teadlased tegid hiidsisalike saatuse kohta enam teada saamiseks fülogeneetilise uuringu, mis kinnitas nende loomade väljasuremise varasemat käivitumist.

Uuring paljastas, et eriti raskesse olukorda sattusid suured hiidsisalikud, kes keskkonna muutudes ei suutnud adapteeruda ja kellest ei saanud linde edasi areneda.

Kõige kauem elasid Leikupal laticauda liigi esindajad, kes olid elus ka pärast seda, kui teised hiidsisalikud olid välja surnud.

«Hiidsisalikud olid juba varem keskkonnamuutuste tõttu haavatavaks muutunud, kuid kosmiline katastroof andis lõpliku hoobi. Koos asteroidiga saabus tuumatalv ja taimed surid välja. Seega suur osa hiidsisalikest nälgis surnuks,» selgitas uuringut juhtinud biopaleontoloog Manabu Sakamoto.

Sakamoto ning ta kolleegid Michael Benton ja Chris Venditti tegid uuringuandmetel põhineva arvutimudeli, mille kohaselt käivitus hiidsisalike väljasuremine 48 – 53  miljonit aastat enne, kui saabus asteroid, mis tekitas praeguse Mehhiko alale Chicxulubi kraatri.

Kriidiajastul toimusid meie planeedil mitmed geoloogilised, kliima- ja keskkonna muutused.

«Merepinna tase oli kõikuv, kliima muutus väga soojast jahedaks, vulkaaniline tegevus hoogustus ja mandrid liikusid sellisesse asendisse, nagu need on tänapäeval,» selgitas Sakamoto.

Enne kataklüsme oli üks suur supermanner, kus hiidsisalikel oli palju ruumi liikuda ja toitu otsida, kuid mandri lagunemine piiras nende liikumisala.

Kuna loodus ei salli tühja kohta, siis hakkasid hiidsisalike asemele tekkima imetajad, kes tühja ökoloogilist nišši täitma hakkasid.

«Keskkond soodustas uute liikide teket. Esimesed imetajad olid väikesed närilised, kuid ka neil oli hiidsisalike kadumises rolli mängida,» teatas Bristoli ülikooli paleontoloog Michael Benton.

Kuna pärast asteroidi ning keskkonna ja kliima muutumist oli ressursse vähem, siis said väikesed imetajad paremini hakkama. Imetajad osutusid suurtele ja kohmakatele hiidsisalikele ohtlikuks, süües nende munasid, levitades haigusi, millel nad immuunsed ei olnud ja elades aladel, mis varem kuulusid vaid hiidsisalikele.

Väiksemad hiidsisalikud, kellest arenesid linnud, olid paremas olukorras ja seega pääsesid väljasuremisest.

Enne asteroidi saabumist domineerisid Maal herbivooridest hiidsisalikud, kelle suu ja pea ehitus lubas neil edukalt taimi mäluda.

«Kriidiajastul tekkis paar uut hiidsisalikuliiki, kuid nad ei elanud kaua ja surid kiiremini välja, kui varasemad hiidsisalikud. Arvan, et hiidsisalike väljasuremine ei alanud nii kaua aega tagasi enne asteroidi nagu mu kolleegid pakuvad,» teatas paleontoloog Steve Brusatte.

Brusatte`i arvates oleks hiidsisalikud siis, kui asteroidi Maale langenud ei oleks, olnud kauem meie planeedi asukad.

Teadlaste arvates on hiidsisalike väljasuremisest palju õppida, sest ei saa välistada, et meie planeedil võib millalgi veel suuri liikide väljasuremisi tekkida, kaasa arvatud inimene.

Populaarne

Tagasi üles