/nginx/o/2016/04/14/5262957t1h5343.jpg)
Loodusfotograaf Hans Markus Antson, kes käis Fjällräven Polar ekspeditsioonis, rääkis «Ringvaates» oma muljetest.
20-aastane Antson pääses retkele tänu internetis kogutud 57 000 häälele.
Hans Markus Antson on Eestis tagasi: olen polaarekspeditsioonist vapustatud!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma olen vapustatud juba sellest, kui suureks see hääletus läks. Ma ei arvanud, et see võib olla midagi sellist. Veel rohkem vapustatud olen ekspeditsioonist endast. See on midagi sellist, mille emotsiooni on väga raske edasi anda inimestele, kes seal ise ei olnud,» ütles Antson.
Antsoni seletas, et kui eelmisel aastal oli külma miinus kolmkümmend kraadi, siis seekord jäid temperatuurid nulli lähedale.
«Tegelikult muutus see isegi väga suureks miinuseks. Kui miinust oleks kümme kraadi olnud, siis see oleks ideaalne olnud, sest need riided olid selleks mõeldud. Kuna meil oli pigem plussis, siis juhtus see, et märg ilm hakkas meile kahjuks mängima. Pidin väga palju tööd tegema sellega, et riided kuivad hoida, sest märgade riietega on külmetamisoht suurem,» rääkis ta.
Iga kelgu ees oli kuus koera ja kõik olid väga huvitavad isiksused.
«See oli nii lahe! Esimene koer, kellega ma tuttavaks sain, tema nimi oli Miami. Ta jäi mulle kohe meelde! Kui enne starti pidime kelkude ette rakendama koeris, siis ta andis alati käppa ja tuli ligi,» ütles Antson.
Seda, et koerad kogu töö ära teeksid, ei olnud.
«Meil oli väga palju tööd kelgu peal. Meil oli väga palju kohustusi igal hommikul ja õhtul. Alati, kui laagripaika jõudsime, pidime alustama koertest - esmalt söögi tegema, siis toitma. Kui telgi üles saime, oli meil kõht väga tühi,» kirjeldas Antson.
Ühel päeval eksisid nad ära ja jõudsid laagripaika teistest poolteist tundi hiljem.
«Seda võib küll öelda, et kogu ekspeditsioon oli hästi turvatud. Aga meie juhile meeldis väga rajalt kõrvale minna... Meid leidis üks saan, kes näitas meile tee kätte. Kuna meil olid veevarud otsas, pidime ojast värsket vett võtma. Kogu see päev oli selline elamus ja seda teised ei kogenudki,» märkis ta.
«Oli näha, et reisijuht oli veidi mures ja võttis kaardi välja. Kogu meie tiim - meid oli neli - arvas, et see on kõige lahedam elamus üldse. Kui see põhirada oli teiste poolt ära tallatud, siis meie rajale sadas lund peale ja koerad nägid ikka väga palju vaeva ning ka ise pidime tegema kõva tööd, et edasi liikuda. Küsisin oma tiimikaaslaselt, et palju meil toitu on - nii suur tahtmine oli kauemaks jääda,» naeris Antson.
Noormees võttis reisilt kaasa ka suure õppetunni.
«Meile õpetati, et kui sa oled metsikus looduses ja sul pole midagi, siis see mõtteviis, kuidas sa lähtud... Meile kogu aeg räägiti, et mõtteviis on oluline. Sa hakkad mõtlema ette ja sa hakkad nägema, kuidas käituda, kui tuleb mingisugune olukord. Iga öö valmistad telgi ette, justkui tuleks kõige hullem torm. Kogu see mõtteviisi kujundamine meeldis mulle kõige rohkem. Ja see ka, et miski pole võimatu, kui sul on väga head tiimikaaslased,» rääkis ta.