Näitleja Ita Ever rääkis «Ringvaates», et hea sõbranna Ülle Ulla surm oli tema jaoks väga ootamatu.
Ita Ever: Ülle Ulla oli üks vähestest, kes mul järele oli jäänud
12. aprill 2016, 20:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ulla suri pühapäeval 81-aastaselt. Vaid kümmekond päeva varem käis ta Ita Everi sünnipäevapeol ja paistis täie tervise juures olevat.
«See tuli mulle väga ootamatult... Õnneks mulle tol päeval ei öeldud. Mul oli samal õhtul etendus ja mu poeg palus kolleege, et nad seda mulle ei ütleks. Hommikul pool kaheksa helistati mulle Hiiumaalt ja tema hea naaber ütles, et Ülle on surnud. See oli nagu hoop ma ei tea kuhu... Läksin muidugi endast välja ja helistasin kõigepealt teatriliitu ja kontrollisin seda teavet. See oli väga ootamatu,» tunnistas Ever.
«Ma kujutasin ette, et kui tal üldse võib midagi olla, siis südamega. Ta ikka kurtis, et ta ei olnud südamega rahul ja oli väsinud. Diagnoosi ma ei oska öelda, ma ei tea, mille tõttu see juhtus.»
Ever nentis, et vanemaks jäädes on sõpru raske leida ja mida aastad edasi, seda vähem leidub inimesi, kellele helistada.
«Ta oli üks vähestest, kes mul järele oli jäänud. Me ikka helistasime mitu korda nädalas ja saime kokku... No see selleks. Jah, mis teha. Aeg on läinud niisuguseks, et lähevad ära minu kõrvalt kõik. Meil oli tore tütarlastepunt, seitse tüdrukut, alates keskkoolist. Kõik viimseni on läinud, ainult mina olen jäänud. Selles mõttes on kurb. Vahel tahaks kellegagi rääkida või võtta telefon ja lobiseda nagu naised ikka lobisevad. Ei ole seda võimalust enam. Kõik on minust palju nooremad ja probleemid ja jutuajamised on teised,» ütles Ever.
«Aga mis ikka teha? Eks ma siis mõtlen midagi välja. Pole midagi, tuleb edasi elada. Jumal tänatud, et mul on veel mu töö ja ma mängin veel etendusi. See on ime, et ma suudan veel teksti omandada. See mind toidab ja hoiab üleval. Kui ma lähen koju ja panen ukse kinni, siis ma tegelen iseendaga - räägin lilledega, piltidega, nendega, kellega olen elus rääkinud. Mis parata,» nentis ta.
Ever ja Ulla rääkisid telefonitsi kõigest, näiteks sellest, kust midagi odavamalt saab ja muidugi meestest.
«Teate, mis mulle meenub? Ülle oli niisugune naine, kes ütles alati: «Vaata, Ita! Vaata seda inimest! Vaata, kuidas ta astub, vaata seda rütmi, missugune on ta kehahoiak!» Ja tema suust kõlas: «Sa vaata, kui elegantne ta on!» See sõna «elegantne» on viimasel ajal käibelt kadunud. Vähemalt minu kõrvu pole sellisel kujul kostnud. Aga temale oli väga omane seda öelda,» meenutas Ever.