/nginx/o/2016/02/24/5082867t1h82c0.jpg)
Uue menufilmi «Päevad, mis ajasid segadusse» näitlejad meenutavad enda üheksakümnendaid.
Hendrik Toompere meenutab 90ndaid: raha oli vähe. Tuli osta supikonte, nendest süüa teha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1990ndatest rääkides meenutatakse tihti seda, kui raske oli defitsiidi ajal asju saada. Radar käis filmi «Päevad, mis ajasid segadusse» näitlejatelt uurimas, millised olid 90ndatel need asjad, mida endale ihaldati.
Hendrik Toompere jr mäletab eredalt esimest arvutit, mis 1995. aastal isa kaudu tee nende koju leidis. «See oli mustvalge Mac, mis on päris kummaline,» tõdeb Hendrik Toompere jr.
/nginx/o/2016/04/06/5234037t1hb8b6.jpg)
90ndaid mäletab hästi ka tema isa Hendrik Toompere. Mobiiltelefon kui tolle aja jõukama rahva üks märke jõudis vanema Toompere juurde alles kümnendi poole peal. «Raha oli vähe. Tuli osta supikonte, nendest süüa teha,» meenutab ta.
«Ma sain sihukese mõnusa Siemensi klotsi, et kui selle särgi taskusse panid, siis see särk tegi niimoodi… issand jumal, nüüd tulid nööbid ka eest ära. Ei tohi nii aktiivselt näidata. No põhimõtteliselt tegi telefon samasugust asja - kõik kukkus,» naerab Hendrik Toompere.
Algul elas neljaliikmeline perekond Hendriku ämma-äia juures, kuid ühel hetkel õnnestus neil kolida üürikorterisse. «Rotid jooksid üle põranda. Põrand oli nii külm, et tuli mitu kihti vaipasid maha panna, ajalehed alla laotada. Kõik Sirbid ja mis kõik ajalehed tollal olid - Noorte Hääled ja Rahva Hääled. Ahi ajas kogu aeg sisse,» räägib Hendrik Toompere.
Õnn on see, kui raha peale mõtlema ei pea
Rahaga läks lihtsamaks 90ndate keskel, kui Toompere läks tööle reklaamiagentuuri.
«Ma läksin 1995. aastal agentuuri, 1997 ma teenisin 20 000 krooni kuus palka. Enne seda ma põhimõtteliselt teenisin 200 krooni. See oli lihtsalt meeletu, kuidas sa ühel hetkel avastad, et sa mitte millegi eest, õhu müümise eest, põhimõtteliselt lihtsalt nalja viskamise eest võid saada sellist raha,» räägib Toompere.
Hendrik Toompere tunnistab, et päris nii ei saa öelda, et vaesuses õnn peituks - õnn on selles, kui raha peale mõtlema ei pea. Igal juhul tuligi koos rahalise olukorra paranemisega majapidamisse palju uusi asju. Oluline oli näiteks videomakk.
«Kui palju sai sinna salvestada filme. Noh, praegu on kõik lihtne, kõik on internetis olemas, tellid iTunes’ist. Praegu on kõik kättesaadav, siis tuli seda nagu kuidagi hankida. See oli tohutu suur rõõm, kui sa äkki said näiteks mingi Buñueli filmi või Visconti filmi või Godárdi filmi või Truffaut’ filmi. Ma mäletan, ma lindistasin neid Soome televisioonist, kui reklaamid tulid, siis sai paus pandud ja pärast edasi lindistatud,» räägib Toompere.
1990ndatel õnnestus Hendrikul koos abikaasaga ka välismaal käima hakata. Ta meenutab üht esimest Inglismaal käiku ja seda, et eriti terava mälestuse jättis seal lihtne asi - riidepood. «Mingi raha meil oli, siis me ostsime sealt mingeid riideid, mingeid asju moodsatest poodidest. Loomulikult alla hinnatud aga ikkagi. Need olid mingid sellised asjad, mida siin näha ei olnud,» meenutab Toompere.
Näiteks üks dressipluus, mis sellelt reisilt ostetud sai, on Hendrikul siiani alles, see on talle oluline mälestus ja ta kannab seda sulgpalli mängides. Hendrik ütleb, et tollal osati asju hoida, sest neid oli vähe. Ta meenutab üht seika abikaasa ostetud jalanõudega.
«Ta tõi mulle valged Puma botased, nahast. Ma siis panin need jalga endale ja tulin järgmine päev proovi. Meil Draamateatris Evald Hermaküla lavastas ühte tükki ja muidu ma olin laval ikka aktiivne aga tol päeval ma olin nagu puujalgadel, kogu aeg vaatasin, et ah, ega ma seda valget tossu ei määri. Ah näe, läksingi mingi asja vastu, tõmbasin tatiga selle kriipsu pealt maha. Ma nii selgelt mäletan, Evald lõpetas proovi ära: «Jätame selle proovi täna katki, ma vaatan, et Hendrikul on uued kingad ja ta täna proovi teha ei saa!»,» meenutab Hendrik Toompere piinlikku olukorda.