/nginx/o/2016/04/05/5229617t1h7816.jpg)
Lauljatar Anne Veski tegi teoks oma lapsepõlveunustuse ja külastas Austraaliat.
Anne Veski nägi Austraalias, et eestlane jääb igal pool eestlaseks: noori oli palju ja pidu lõppes väikese kukepoksiga!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veski seletas «Ringvaates», et tema isal oli eestiaegne entsüklopeedia ja kuna ta armastas ristsõnu lahendada, sirvis ta seda üsna tihti.
«Ma isegi mäletan, et lehekülje ülemises nurgas oli tumesinise nahaga inimene. Mõtlesin, et kes see selline on? See on ju aborigeen! Sellest ajast peale olen mõelnud, et pean sõitma Austraaliasse ja nägema seda aborigeeni,» rääkis Veski.
Veski seletas, et päris linna peal nad ikka vastu ei tule ja selleks tuleks sõita sisemaale.
«Ma ikka natuke nägin, sest turistide jaoks tehakse aborigeenide etendusi. Aga mulle tundus, et nad olid vahepeal suhelnud ka valgetega,» ütles Veski. «Nad ei olnud päris need, mida ma ette kujutasin.»
Laulja sõnul vastas Austraalia täielikult ootustele. Ta käis Syndey ooperimajas vaatamas etendust «Sevilla habemeajaja», kus sai nalja «rohkem kui rubla eest».
Veski esines ka kohalikele eestlastele.
«Saalis olid väga erinevad inimesed. Oli vanemaid, kuid nooremaid oli isegi rohkem. Noori oli palju ja pidu oli aus. Lõppes isegi väikse kukepoksiga. Ega eestlane jääb eestlaseks igal pool,» naeris laulja. «Eesti Majas on ju väike lett, kust saab osta Eesti asju. Saab osta Salvesti suppi ja väikest napsu ka. See oli tavaline Eesti pidu.»
Annele jättis erakordselt hea mulje see, kui rahulikud ja sõbralikud austraallased on.
«Väga sümpaatsed ja heatahtlikud. Väikelinnad olid niivõrd eestisarnane - seal olid pühade ajal väikesed laadad, kus müüdi omatehtud käsitööd. Mul oli selline tunne, et oleks Viljandi folgifestivalile sattunud! Ja siis sattusime ühte salooni, mis oli nagu Ameerika filmist pärit,» kirjeldas ta.
«Inimene peab eluaeg unistama,» kommenteeris Anne seda, et nüüd on aastakümnete vanune unistus täitunud. "Lõuna-Ameerikas pole ma veel käinud. Unistan nüüd sellest, et saaks kruiisilaevaga kõik Lõuna-Ameerika riigid läbi käidud. Kui sa ei unista, siis polegi midagi oodata.»