Elu24 video! Aserbaidžaani teatrilavastaja Kamran Shahmardan: oleks võinud juba varem astuda sammu Eesti poole

2. aprillil esietendub Sokos Hotellis Viru Merineitsi restoranis ühiskonnakriitiline tragikomöödia “Hullumeelse blogi”. Lavastuse seab lavale autor ja külalislavastaja Kamran Shahmardan, kes on Soomes  elav aserbaidžaani filmirežissöör ja teatrilavastaja. Lavastus jõuab publiku ette Polygon Teatri ja The Theatre Of Black And White koostöös.

Kuidas on teie enesetunne? Veel paar päeva ja lavastus ongi laval.

Nagu ikka, oleme ärevil, põeme esietenduse eelset rambipalavikku.

Kuidas Eesti teid leidis? Või leidsite teie Eesti?

Ausaltöeldes oleks võinud juba varem astuda sammu Eesti poole. Minu teine pool on eestlanna, pärit Tartust. Oleme juba 20 aastat koos ja lõpuks saabus aeg, mil tuli oma pilk Eesti suunas pöörata. Mulle on Eesti alati väga meeldinud.

Kuidas on alanud koostöö Polygon Teatriga?

See on alles selgumisel. Praeguseni on kõik väga hästi, teeme tööd. Meil on hetkel käsil väga huvitav projekt, see on eksperimentaalprojekt, mis on Gogoli “Hullumeelse päevik” ainetel. Meie puhul on see kaasajastatud “Hullumeelse blogi”, mis sisaldab meie ajastu probleeme. Ma arvan, et see on igavesti aktuaalne lugu väikesest inimesest, kellel puudub immuunsus meie keerulise ja absurdse elu suhtes.

Miks just Gogol?

Nagu ma juba ütlesin, ta on alati aktuaalne. 20. ja 21. sajandil on ta eriti aktuaalne - ajal, mil inimfaktor muutub teisejärguliseks. Mäletame ju keerulisi sündmusi 20. sajandist: sõdu, aega, mil moodustusid riigid, kui isegi religioonid olid veel kujunemas, inimene kui isiksus jäi teisejärguliseks. Ta kuulus massi, halli massi. 

Selle foonil, mis praegu toimub, tahaks pöörata tähelepanu inimesele - väikesele, hirmunud, oma väikeste probleemidega omapäi jäetud inimesele, sest ühe inimese probleem on terve maailma probleem. Kui unustame ühe inimese, unustame kogu maailma. Seda võib võrrelda liivakella ja selle liivagraanulitega, mis aeglaselt kukuvad ja veerevad kõik ühte seisundisse. Nii oleme ka meie selle liivakella graanulid. Kui kasvõi üks eemaldada, kukub kõik laiali.

Kuidas kujunes käsikiri? Milliseid sotsiaalseid probleeme puudutate?

Soovime selle lavastusega hõlmata väga suurt ringi sotsiaalseid, lihtsalt inimlikke probleeme. Antud juhul võib mõnele isegi tunduda, et lavastuse näol on tegemist poliitilise satiiriga, kuid lavastajana tahaksin hoiatada, et see lugu on siiski inimesest, kes eksleb selles tohutus reaalses maailmas ja leiab end internetiavarustes - virtuaalses avaruses, sest seal võivad täituda tema unistused ja salasoovid ning ainult seal saab ta end tunda õnnelikuna. See kõik on muidugi illusoorne, see on kõik väljamõeldis, see on muudetud fiaskoks. Kuid mida peab tegema väike inimene, kuidas olema üks miljoneist, kes ei suuda endale lubada seda ülemõistuse käivat maailma kõikide selle kurjade ilmingutega? Ta peidab end telefoni, arvutisse, internetti. Näiteks Google, kus meie kangelane käib ja suhtleb. Seal ta realiseerib oma saladusi ja unistusi, mis selles ilmas kunagi ei täituks. Olles üksi, leiab ta sealt omale “sõbrad”, kes võivad kasvõi naerda ta üle, teda narrida, kuid vähemalt on keegi kuidagimoodi olemas. Inimene vajab inimest, kasvõi virtuaalset.

Tamur Tohver lavastuses "Hullumeelse blogi"

FOTO: Laura Arum-Lääts

Milliseid reaktsioone ootate publikult?

Igasuguseid. Ma ei armasta koguaeg vaataja kõrva paitada. Ma ei luba, et lavastus tuleb väga magus - siin on küünilisust, tuleb ette väga karme nalju, esile tõstetakse väga tõsiseid teemasi, kuid samal ajal näeme väga naljakaid situatsioone, kus saab naerda omaenda probleemide üle. On ka laule, imelist muusikat.

Sooviksin siinkohal ära märkida Tamuri (Tamur Tohver – näitleja, loo kangelane. toim.), võrratu ja väga huvitava inimese töö.  Mul on väga hea meel, et temaga tutvusin.  Ta hoomab kujundeid. On olemas sellist tüüpi näitlejaid, kes on väga tundlikud, kerge tuulepuhang on neile kui taifuun. Ta tajub väga täpselt kujundeid. Mul on tunne, et Tamur on just selline vastuvõtlik ja väga keeruline näitleja. Temaga on väga raske töötada, ent samas ma näen huvitavat tagasisidet. Ta on juba mitmeid aastaid olnud lavastaja ning antud juhul näitleja ja meie kangelase rollis, näitab ta oma sügavat sisemaailma.

Kui näitlejalt on, mida võtta, siis ta on rikas. Näitleja ametiga käib kaasas pidev areng. Aastatega kogub ta infot ja kingib seda edasi lavalt vaatajatele. Kui näitlejal see informatsioon puudub, siis ta lihtsalt kas lahutab meelt või esitleb lavastust. Selleks aga, et oma sisemaailma edasi kinkida, tuleb seda koguda. Mööduvad aastad ja näitleja, kui ta on näitleja, muudkui kogub ja kogub. Huvitav on töötada näitlejatega, kes on kogenud ja kellel on rikkalik sisemine pagas. Kui sa teda vaatad, siis tead, et sealt on mida ammutada.

Lavastust mängitakse Viru hotelli restoranis Merineitsi kõigest neljal korral: 2. ja 4. ning 27. ja 28. aprillil. Kasutage võimalust enne, kui lavastus rattad alla võtab ja festivalidele veereb!

Populaarne

Tagasi üles