Uuslavastus Pärnu Endla Küünis „Teatrikomöödia“ heidab pilgu lava taha: just seal õnnestuvad rollid rohkem kui rambivalguses. Teatrimaagia võlukatlalt võetakse kaas ja sorgitakse selle all kustuma hakkavaid süsi. Suurema naljata.
Teater on rasketööstuse haru
28. detsember 2010, 09:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elu on teater või teater on elu? Mis on ehe, mis võlts? Kas teater on võitlus või mäng? Kellele ja milleks? Vastakate küsimuste rida saab jätkata, kui püüda mõtestada teatri rolli. Mõni vastus leidub soomerootsi näitekirjaniku Bengt Ahlforsi näidendis „Teatrikomöödia“, mille lavastas Enn Keerd. Menukina esmalt Helsingi Lilla Teaternis pea kümme aastat, hiljem mujal Euroopas mängukavas olnud, püüab see näidend nüüd Eesti publikut.
Näitleja, aga ikkagi inimene
Sellest, kuidas üks lavastus sünnib, on mingi ettekujutus kõigil teatriga kokku puutunud inimestel. Nagu aimavad magusasõbrad, kuidas moos kommi sisse saab. Eelkõige emotsioone pakkuva suhtes on teisejärguline, kuidas täpselt, sest seda teades võib ju miski meeli erutav hoopis muuks osutuda.
Teatri võlumaailma paljastamisel kogu lavastus töötabki: esimene stseen näitab peo teise päeva korratust kokku pühkivat inspitsienti, kes elu(teatri)kogenult toriseb.
Oscar (Jüri Vlassov) on ses rollis kaalukas ja stoiline: tema on kõike näinud ja teab, et Godot’ ei tule. Matilda, närviliselt suitsu pahviv ja agressiivse maneeriga teatrijuht-lavastaja, teatab, et talle aitab, tema läheb nüüd maakooli õpetajaks. Muidugi ta ei lähe, vaid võtab uue lavastuse ette. Matildana annab Karin Tammaru endast kõik nurgelise ja järsu, mis näitlejannal varuks, ent veenvusest jääb ikkagi samm puudu.
Koomilisemaks läheb lugu siis, kui trupiga liitub Linda (Carmen Mikiver), kelles on olemas kõik vananeva ja kustuva Staari tähtkujus sündinu jooned. Keskealine meesnäitleja Per (Indrek Taalmaa) on püüdlik teatritöö tegija, kellel täpselt arvel, kui palju palka keegi saab ja kuidas teatris ja elus üldse asjad olema peavad.
Mehelik ja ametialane kadedus endast noorema donþuanliku Harry (Lauri Kink) suhtes toob temas esile tundepurskeid ja purustusigi. Noorele naisnäitlejale Lottale jagub armukese osi rohkem lava taga kui peal: Kaili Viidas mängib püüdlikku kenakest näitlejannat vahendeid valides ja liigseid küsimusi esitamata.
Selles loos on teiste kõrval tegelaseks näitekirjanik Bengt (Tambet Seling), kelle puhul koondpilt kriisist kriisi seilavast kirjanikuhingest saab päris tõetruu: tema tipphetk saabub pressikonverentsil, kus ta kõik sinnasamusesse saadab. Oma teatrihull on selles “teater teatris” samuti: koduperenaine Jansson (Ireen Kennik) tuleb vaid kostüüme laenutama, aga jääb kauemaks – nii kuuks ajaks – etteütlejaks.
“Oleme ju kõik prostituudid”
Ka teatrikunstis on reamängijad, meistrikandidaadid, meistrid ja suurmeistrid – nagu tegelikult igal alal. Ande ja töö vahekord selgitab taseme, tarkus pole aga näitleja puhul alati kompliment. Naljakas on muidugi näha emotsionaalset egode kokkupõrget, vananevat diivat, kes ei suuda repliikegi meelde jätta ja kelle suurrollid õnnestuvad ehk edaspidigi valdavalt väljaspool lava.
Teadjamees inspitsient on alati õiges kohas ja tabava ütlemisega. Tööd segavad eraelulised „lavalised segadused“ vürtsitavad kohati tempot kaotavat mängu. Esietendusel oli vaatajate hulgas mitu näitlejat ja tundus, et neil tekkis päris palju lõbustavaid äratundmishetki.
Samal ajal on näitlejat mängiv näitleja üsna keerulises olukorras, sest kuidas nüüd äkki mängida seda, mida muidu elad? Komöödiat mõtestades tekkis kiusatus see kuidagi teisiti liigitada: siinkohal meenuvad tabavad repliigid näidendist, kus küsimus lavastuse þanrist sai vastuseks, et “küll pärast esietendust loed”.
Komöödia kohta tundus lugu mõnel hetkel tõsine: loometöö mõttekus, eesmärk ja roll, looja ebakindlus ja suure kunsti teenimine on ju kaalukad, tähtsad teemad. Aga just sellest ideaalist aitabki „Teatrikomöödia“ vabaneda. Inspitsient Oscar võtab küsimused-vastused lihtsamalt kokku: „Teater on avalik bordell ja meie ülesanne on publiku meele järele olla.“
Teatrimaagia on vaataja probleem, sest teatrikunstki on töö, raske töö. Ega muidu Oscar seda rasketööstuseks nimeta.
Lõbustav vaade teatri köögipoolele on võetav nii olemisõigustuse, ekskursiooni kui enesekriitikana. Nii nagu elus on teatrit, on teatris elu. Ja mitte vähe. Nuta või naera.