Lauamäng teeb hea seltskonna veel paremaks

Lauamäng «Ärihai» Foto: SCANPIX

Lauamäng sõprade ja sugulastega teeb tuju heaks ja võimaldab – erinevalt arvutimängudest – meeldivate inimestega silmast silma suhelda. Postimees tegi ülevaate mõnedest uuematest algupärastest Eesti lauamängudest, mida võib pühade aja veetmiseks proovida.

«Ärihai» idee on lõpuni välja arendamata
«Ärihai», 750 krooni, Business School OÜ

«Ärihaid» võivad mängida kaks kuni kuus vähemalt 12-aastast osalist. Mäng koosneb kahest osast, esimeses luuakse oma firma ja teises hakatakse teenitud raha eest börsil mängima. Olgu kohe ära öeldud, et sõltumata osalejate hulgast mängitakse enamasti siiski «laua vastu». See tähendab, et mängijate vastastikune tegevus on minimaalne. Hea tahtmise korral võib seda ka üksi laduda nagu pasjanssi.

Mängijad liigutavad oma nuppe mööda lauda vastavalt täringusilmadele ning investeerivad oma firmadesse. Aeg-ajalt tuleb vastata Ärikooli küsimustele, mis on juba keskastme õpilase jaoks küllalt lihtsad. Veidi vaheldust pakuvad minimängud, millega saab raha võita või kaotada. Teises osas on eesmärk firmaarendusega teenitud raha börsil mitmekordistada.

«Ärihai» teeb hästi selgeks ärimaailma põhiterminid ja mehaanika. Mängumõnuga on lugu kehvem. Kui ühe mängija tegevus vähegi teisi mõjutaks, oleks mäng huvitavam. Siin puudub võimalus arendada mitut firmat korraga, neid ühendada ja üle võtta. Börsihinnad sõltuvad täiesti juhusest ehk enne järgmist käiku võetavast sündmuskaardist, mis näitab, kuidas hinnad liiguvad.

Katse näitas, et reaalsed kogemused ärimaailmas ei tule seda mängu mängides kuidagi kasuks. Teiste mängijate reaktsioonid mängusündmustele on ettearvatavad, aga sellest pole kasu: nagu öeldud, mängib iga osaline laua, mitte üksteise vastu. Taasmängimisväärtus on parimal juhul keskmine.

Visuaalse poole pealt jookseb «Ärihai» lati alt läbi. Küllalt kalli mängu laud hakkab pärast paar korda voltimist narmendama ja graafiline lahendus paneb oma ebaühtlusega silmad valutama.
Hendrik Alla
---------------------------------------------------

«Surmatantsus» mängivad Jumal ja Kurat
«Surmatants», 380 krooni, Revaler

Linnar Priimägi pakkus kultuuripealinna mainekujundusprojekti käigus välja idee, et Tallinn võiks end populariseerida Bernt Notke «Surmatantsu» (15. sajandi lõpp) tutvustades.

Asko Künnap ja Priit Isok tegid «Surmatantsu» teemal lauamängu. Nagu teisi nende mänge (ussisõnade ja hundimäng), on ka seda lust kätte võtta, sest disainile pöörab mänguloojate duo erilist tähelepanu. Mäng koosneb «Surmatantsu» reprodutseerivast mängulauast, kahte sorti mängukaartidest ja mündist, mida visates määratakse mängujärjekord. Paraku on paksule papile trükitud mängulaua liigendid nii jäigad, et seda tuleb jõuga siledaks voltida, mis ähvardab mängu kahjustada.

Mängida saab vaid kahekesi, kusjuures üks mängijaist kehastub Jumalaks ja teine Kuradiks, kes lähevad võitlusse «Surmatantsul» kujutatud figuuride hingede pärast. Hinged on erineva punktiväärtusega, mida tuleb strateegiat kujundades arvestada. Paradiis ja Põrgu kasutavad hingede haaramiseks kummalegi poolele iseloomulikke jõudusid, üritades samas vastase püüdlusi neutraliseerida.

Jõukaarte käiakse kordamööda ja pärast selle mänguväljale asetamist võib vastase omi piiluda, et tema taktikast aimu saada. See võimaldab kasutada pettevõtteid ja bluffi.

Kui mõlemad mängijad on oma trumbid lauale ladunud, arvestatakse nende tugevuse pealt kokku, kes millised hinged endale saab. Viigiseisus visatakse münti. Hingeväärtuste summa määrabki mängu võitja.
Üks mänguvoor kestab paarkümmend minutit. Kuna korraga saab mängida vaid kaks inimest, võib suuremas seltskonnas mängu korraldada turniirisüsteemis nagu näiteks jalgpallis. Mängu võib mängida lõputult.

Mängijal võiks lugemine-arvutamine soravalt selge olla, karbil soovitatakse vanusevahemikuks 9–99 aastat. «Surmatantsu» võiksid vältida inimesed, kes ettetulevaid religioosseid mõisteid liiga tõsiselt võtavad. Neljas keeles mänguõpetus ja seletav tekst Notke maali kohta teevad sellest hea suveniirkingituse.
Hendrik Alla
---------------------------------------------------

Klassiõhtu sõjalaeva karaokebaaris
«Unistuste agentuur»,
360 krooni, TV 3, WePlay

Teleseriaali «Unistuste agentuur» jälgijad võivad ise üritusturunduse maailma sukelduda samanimelist lauamängu mängides.

Mängu eesmärk on loosi tahtel määratud elemente kasutades Tellijale mälestusväärne sündmus kokku sättida. Krellides toonides mäng koosneb viiest kaardipakist (elemendikaardid pluss sündmuskaardid) ja mängulauast. Tegelikult oleksid mängu loojad võinud kaks kolmandikku kogu kulunud kartongist kokku hoida, sest sisuliselt on vaja vaid kaarte, isegi paberit-pliiatsit punktide märkimiseks pole mõtet kasutada.

Mängijate miinimumarv on kolm ja maksimum teoreetiliselt piiramata. Kõik võtavad endale neli juhuslikku elemendikaarti (näiteks lambakari, sünnitusmaja, Põhja-Korea ja vesijalgratas) ja siis tõmbab üks mängijatest sündmuskaardi, näiteks «Muusikavideo valmistamine». Teiste mängijate ülesanne on etteantud elemente kasutades kirjeldada, kuidas nad selle sündmuse läbi viiksid.

Väljapakutud süžeesid hindab Tellija ja kõige meeldivama käigu pakkunud autor saab kaardile märgitud arvu punkte. Siis suundub tellimiskord järgmisele mängijale.

Nagu näha, puudub selles mängus igasugune strateegia ja taktika, vaja on vaid fantaasiat. «Unistuste agentuuri» sobib ette võtta seltskonnamänguna peoõhtul. Tõsisemad lauamängurid võivad lisaks mõelda nn majareegleid. Näiteks saab uue parameetrina sisse tuua Tellija eelarvepiirangu. See taltsutaks mängijate perutavat fantaasiat ja sunniks neid etteantud elemente loomingulisemalt kasutama. Samuti võib välja mõelda objektiivsemaid hindamiskriteeriume kui Tellija suva.
Hendrik Alla
---------------------------------------------------

«Laste mälumängudoomino» sobib algklassiõpilastele
«Laste mälumängudoomino», 285 krooni,
Ajakirjade Kirjastus

See lauamäng sobib eelkõige algklassiõpilastele, kuid miks ka mitte kõrgendatud meeleolus täiskasvanutele. Mängu põhimõte on nagu doominol ikka: ühesuguste piltidega kaardid tuleb teineteisele sappa haakida ja siis küsimustele vastata. Üks mäng vältab pool tundi ja korraga saab osaleda 2–11 mängijat.

Mängus on 1000 küsimust kümnel teemal: ajalugu, inimene, loodus, maateadus, arvuti ja muu tehnika, film ja TV, sport, Eesti, kultuur ja varia. Näiteks: mis värvi on muna keskel olev osa (kollane), või: mis haigust põeb inimene, kui tema keha ei tooda piisavalt insuliini (suhkruhaigus). Mõnedele oskab paremini vastata täiskasvanu, aga teistele pigem laps. Küsimused koostas staažikas õpetaja ja mälumängur Tiit Naarits, kes on küsimusi eesti laste peal katsetanud.

«Laste mälumängudoomino» on mõni aasta tagasi ilmunud täiskasvanute «Mälumängudoomino» väike veli.
Heili Sibrits