Elu24 video! "Ravemachine". Laske energial voolata oma kehasse ja ruumi ning sellest tuleb suurepärane õhtu!

Austria koreograaf Doris Uhlich on naasnud Eestisse! Kellega täpsemalt tegu, seda teavad ilmselt kõige paremini need, kes Vaba Lava teatrikeskuses lavastuse "Alastusest enam" publiku seas end sügisel leidsid. 26. ja 27. märtsil on koreograaf teie ees aga technokultuurile pühendatud tantsulavastusega „Ravemachine“, kus ta jagab lava ratastoolis etenduskunstniku Michael Turinskyga. Elu24 usutles duot vahetult enne esimest etendust.

Lavastuse etendumiseni eesti publikule on jäänud väga vähe aega. Kuidas te end tunnete?

Doris Uhlich: Olen väga elevil ja enam kui rõõmus. Meil on olnud väga lõbus Tallinnas. Ootame väga “Ravemachine” etendumist.

Michael Turinsky: Väga hästi. Ootan etendust. Olen samuti elevil.

Doris, oled tagasi Eestis ja ka sel korral teed midagi väga erilist. Kuidas te Michaeliga kohtusite ning otsustasite, et peate just midagi sellist koos tegema?

DU: Olen Michaeli tundnud pikemat aega, vaadanud tema etendusi ja näinud teda kolleegina. Mõni aasta tagasi käisin vaatamas Michaeli soololavastust “Heteronomous male”, nägin teda laval liikumas ning mõtlesin, et tahan temaga koos liikuda. See oli minu füüsiline reaktsioon tema füüsilisele seisundile laval. Technoga alustasin tööd 2014. aastal ning järsku tekkis äratundmine, et nüüd mul on idee, kus ma saan Michaeli kutsuda seda endaga teostama. Töötame technoduona ning energiaga, mis väljub helist kehasse.

Mis meeleolu Sind valdas, kui Doris kutsus Sind koostööle?

MT: Sattusin elevusse, sest hindasin juba tol ajal Dorise tööd ning kujutasin ette, et võiksin küll temaga koostööd teha. See näis huvitav ja väljakutsuv protsess ja oli selge, et tahan selle läbida. Tegelikult läks kõik lihtsalt, kahe esimese minutiga sai selgeks, et soovime seda koos teha.

Miks techno? See pole Sinu jaoks, Doris, esimene kord töötada selle teemaga.

DU: Peale minu soololavastuse “Universal Dancer” ühte etendust juhtus midagi huvitavat publiku seas olnud ratastoolis inimeste poolt. See oli lavastus, kus sõitsin masinas, valmistatud jaapani stiilis lauast ja pesumasinamootoritest selle all, mis raputasid mu keha. Ratastooliinimesed, nagu ma neid nüüd kutsun, tulid peale etendust minu juurde ja küsisid: “Kuule, Doris! Kas sul on kontseptsioon ka meie jaoks, kuidas meid liikuma panna?” Ma polnud kunagi õpetanud füüsilist liikumist puuetega inimestele, kuid minu esimene reaktsioon oli, et nemad ise ongi ju technoeksperdid, sest nad istuvad masinates. Techno on tulnud masinatest ning techo heli võib olla energeetilise liikumise alge - liikumise, kus energia on olulisem kui vorm. Kui mul see mõte tekkis, helistasin viivitamatult Michael Turinskyle ning ütlesin, et soovin selle järele proovida koos temaga, et techo heli täidaks tema vere.

Michael, mida me näeme Sind laval tegemas?

MT: Nagu Doris juba ütles, siis te näete spetsiifilist keha, mis on mõjutatud füüsilisel ja elementaarsel tasemel helist. Püüame kehastada tundevorme koos energiaga, sest kogu lavastuse mõte on leida moment, kus energia võtab üle. Seda ma püüan teha mõnes mõttes.

Mis juhtub peale etendust 26. märtsil?

DU: Tuleb suur reiviõhtu, kus techno-dj Boris Kopeinig esitab technoseti, ka mina olen dj. Kutsume kõiki, kas siis publiku hulgast või tänavalt, kes tahavad tulla teatrisse ja tantsida meiega ning lasta kehadel reivida. See on energeetiline kogemus: las energia tuleb, ärge kartke seda, las see lihtsalt juhtub, laske see oma kehasse ja ruumi, siis tuleb sellest loodetavasti suurepärane õhtu. Kutsun seda „Every Body Boom! All Machines Welcome!“. Ma ei tea, kui paljud inimesed siin Eestis või Tallinnas, kes ei saa kõndida nagu meie, teatris käivad ja etenduskunste vaatavad, kuid ma loodan, et sellest projektist saab käivitav jõud, mis paneb neid inimesi etendusi külastama, tantsima ja liikuma.

Olete te selle lavastusega ka Austrias välja tulnud?

DU: Jah, tegime seda Austrias, kuid mitte reiviõhtut. „Every Body Boom! All Machines Welcome!“ toimub esmakordselt Eestis. Kuid võin öelda, et peale etendust pole vahet, kas istud "masinas" või tavalisel toolil, tunned sa vajadust liikuda, et tunda ja tunnetada oma  keha ning oled lihtsalt uudishimulik püsti tõusma või istudes leidma seda energeetilist seisundit.

FOTO: Laura Arum-Lääts

Kui Austrias esinesite, kas tundsid dialoogi publikuga?

MT: Vahepeal oli tunne, et sa tõesti rokid. Mitte rokid, vaid reivid! See on imeline moment, kui tunned midagi, mida on keeruline seletada, kui rokid või reivid või raputad publikut ainult raputades oma keha, pannes liikuma kogu ruumi ja kõiki selles.

Oled naasnud Eestisse, Doris. Kuidas Sa üldse leidsid Eesti ja miks Sa siia tagasi tuled?

DU: Eesti leidis minu Thomas Franki kaudu, kes oli Brut Wien teatri derektor, kus olen töötanud pikka aega. Tema teeb koostööd Vaba Lavaga kuraatorprogrammis (käesoleva hooaja kuraator – toim.) ning ta palus mul välja pakkuda projekti eestlaste jaoks. See päädis lavastusega “Alastusest enam” ja minu naasmine on hea dialoogi tulemus minu ja Vaba Lava vahel. “Alastusest enam” oli koostöö algus. On alati tore tulla tagasi kuhugi, kus sa juba tunned inimesi ja tunned nende usaldust. Usaldus on oluline - mind kutsuti selle projektiga siia vaid minu jutu põhjal ja nähes seda videos ning mõeldes, et proovime siis järele ja teeme ära. Näen seda teatrit väga innovaatilisena ja olen väga tänulik. Vaba Lavast on saanud sõber.

“Ravemachine” kohta aga on veel oluline öelda, et muidugi on see projekt inimesega, kes tekitab hämmeldust, sest laval pole harjutud sellist keha ja selle nii intensiivset liikumist nägema. Mulle meeldis väga, kui peale teist proovi Michael avaldas mulle, et on väga õnnelik, et see lavastus ei ole kena. Seda seetõttu, et paljud projektid, millesse arivajadustega inimesed on kaasatud, lõppevad avaldustega stiilis, et nii tore, et on nii kaugele jõutud, et need vaesed inimesed on ka teatrisse toodud. Teemadki on alati liiga kenad ja lihtsasti vastuvõetavad.

Mida Sina Michael arvad sellest, mida Doris just ütles?

MT: Olen kritiseerinud nii paljusid nn integreerivaid tantsulavastusi. Oleme rääkinud pikalt nende esteetilistest otsustest, esteetilistest väärtustest või lähenemistest. See meeldivus, mis ei peegelda tegelikkust, ja traditsiooniline ilu on igavad. Selles ei ole mingit väljakutset ja see on väga tüütu. Oleme selles osas Dorisega täielikult ühte meelt, püüdes esitleda erinevad füüsiseid laval, see on ülioluline.

Täname kohtumast ning loodan, et suudate publikut raputada!

DU: Tänan ja ma loodan, et paljud inimesed tulevad Vaba Lavale, sest siin te küllastute energiast ja üllatute. Usun, et leiate ka rahulduse väga spetsiifilisel moel.

MT: Näeme seal. 

Tagasi üles